Ellen Niit: "Kõige olulisem on olnud abielu Jaaniga"
Kui Eestis on inimene, kellega on kõik kas ühel või teisel moel kokku puutunud, siis on seda armastatud lastekirjanik Ellen Niit. Kes siis ei teaks Krõlli ja Pille-Riinu või jänesepoega, kes ei tahtnud magama jääda? Ja ilmselt kuulevad lapsed rongisõidulugu juba enne, kui nad ise rääkimagi õpivad.
Kohtume Elleniga (85) tema kirjanikemaja korteris, mis on olnud naise koduks juba üle 50 aasta. Kuigi viimasel ajal on Elleni tervis veidi järele andnud ning mõte kipub vahel uitama või katkema, on tema pilk siiski terane ning mälestused varasest lapsepõlvest siiani meeles.
Ellenil on olnud teadupärast suurepärane mälu – ta mäletab ennast juba nii varajasest east, millest enamik inimesi ei suuda midagi meenutada. Näiteks ajast, kui ta veel kõndida ega rääkidagi ei osanud. "Ainult et need hakkavad viimasel ajal juba ära ununema," tõdeb ta. Siiski jutustab lastekirjanik ühe mälestuse, mis on seotud taevas hõljunud tsepeliini ja pliidil keevate hambaharjadega.
"Ma olin selline paariaastane. Olin oma emaga Tina tänaval, oma esimeses kodus. Ema oli ostnud uued hambaharjad ja pannud need pliidi peale kuuma vette desinfitseeruma. Meil olid kartulid keldris ja me pidime neid emaga sealt tooma minema. Kuna mina olin veel nii väike, et üksi ei lastud nii väikest last tooma, siis läksime koos. Trepikojas ütles ema, et vaata, mis taevas on. Ja mind tõsteti seda vaatama. Kui tsepeliin oli ära läinud ja me läksime kartulitega tagasi tuppa, olid hambaharjad pudiks keenud," kirjeldab Ellen mälupilti oma esimesest kodust Kadriorus.
Tina tänava kodu oli kirjaniku üks paljudest lapsepõlvekodudest. Kuna elu sundis nende pere üpriski palju kolima, tuli tal käia ka mitmes erinevas koolis. Esimesse klassi läks ta kaheksa-aastaselt Tallinnas. Ent juba kahe aasta pärast koliti ära Tapale, sest Elleni raudtee vasesepast isa Otto sai sinna uue töökoha. "Ja kuna pere kolis Tapale, siis mina muidugi ka."
Isa tahtis poissi
Tollest ajast, sõjaeelsest perioodist, mäletab Ellen hariliku lapse elu. Isa sõitis raudteel ning viibis seetõttu alatihti komandeeringutes, nagu nüüd öeldakse, ja väga lähedast suhet tal oma isaga ei tekkinud. Elleni ema Helena oli õmbleja, kes aga töötas kodus. "Sel ajal oli täiesti loomulik, et emad olid lastega kodus, kui tööolud seda võimaldasid. Ema oli mul väga sümpaatne ja mõistev inimene," ütleb kirjanik.
Tüdruk kasvas üles ainsa lapsena. Ellenil oli olnud ka seitse aastat vanem õde, ent kahjuks suri tüdruk juba üheaastasena. "Tal oli mingi veremürgitus, seda ladinakeelset nimetust ma öelda ei oska. Siis oli kuus aastat vahet ja siis sündisin mina," jutustab ta ning lisab, et kui toona oli maal elavates peredes pigem palju lapsi, siis linnas ei pruukinud see nii olla.
Ellen teab, et tema isa oleks tahtnud, et ta oleks poisina sündinud. "Ta oli väga häiritud, et tuli tüdruk. Ja mina muidugi, püüdlik laps, nagu ma olin, püüdsin seda kompenseerida sellega, et ma kogu aeg tahtsin teha poistetöid ja mängida poistemänge," mäletab naine. Ta lisab, et näiteks õpetas isa teda sirkliga joonestama juba kolme-nelja-aastasena.
Sõjaperioodi kohta ütleb Ellen, et eks sõda mõjutas teda ja tema peret niisamuti nagu kõiki teisigi. Kui esialgu ei muutunud noore inimese elus suurt midagi, "kui just pommid parasjagu kaela ei sadanud", hakkas noor neiu olukorra tõsidust mõistma alles siis, kui suuremad lahingud nendeni jõudsid. "Tapalt käis ju sõda otse üle, seal purustati suur osa maju ära."
Väga selgelt mäletab ta ka Tallinna märtsipommitamist 1944. aastal. "Meil olid kõik asjad ära pakitud ja Tapa korter tühjaks tehtud ning me viisime oma asjad just Tapalt ära onu tallu. Kuna isa oli raudteel, siis tal õnnestus üks vagun üürida ja 9. märtsi varahommikul saime seda vagunit kasutada. Mu onul oli Keila lähedal talu ja me sõitsime oma majakraamiga Saue jaama. Kui sinna jõudsime, läks tärin Tallinnas lahti. Me olime just hobused ära saatnud ja mööbli ära tõstnud, kui pommid hakkasid kukkuma," meenutab Ellen ning lisab, et jaam oli nõnda valge kui teatrietendusel.
Õpetaja käskis kirjutada
Tee Tartu Ülikooli eesti keele ja kirjanduse juurde polnud Ellenil sugugi esimene valik. "Ma tahtsin minna arhitektuuri õppima, aga õpetajad ja kooliõed pistsid kõik karjuma, et ei tohi minna, et ma pean minema keelt ja kirjandust õppima," ütleb ta. Teiste meelest kirjutas neiu lihtsalt nii hästi, et seda ei tohtinud raisku lasta. Teiseks oli arhitektuur pärast sõda ühele noorele naisele ka tõepoolest liiga raske eriala.
Oma seminaritööde teemaks valis toonane tudeng lastekirjanduse just seetõttu, et too oli vähem politiseeritud. Ja nõnda läkski, et lõputöö tegi ta lastekirjanduse ajaloost ning esimesed katsetused lastele kirjutada tegi ta siis, kui ta vanim poeg Toomas oli alles pisike. "Ma mõtlesin, et proovin ise ka lastele kirjutada. Kuna ma olin seda lastekirjanduse asja uurinud, oli see küllalt tarbekohane," on Ellen ratsionaalne.
Oma esimesest abikaasast Heldur Niidust läks naine lahku siis, kui ta ellu astus Jaan Kross. Temaga tutvus Ellen kirjanike liidus, kuhu ta pärast aspirantuuri luulekonsultandiks tööle läks. "Seal me kohtusime. Ja siis oligi kõik mokas," muigab naine seda saatuse sõrme meenutades.
Ka Jaanil oli toona abikaasa ja tütar. Elleni sõnul oli otsus jätta oma pered ja alustada uut kooselu neile mõlemale äärmiselt raske. "Meil läks kaks aastat aega. Mu esimesel abielul polnud ju tegelikult midagi häda. Aga kui Jaan ilmus, polnud seal enam mingit kahtlust," meenutab naine ning lisab, et kuna mõlema lapsed olid veel tillukesed, ei küsinud nende käest keegi midagi. "Aga me oleme kõik kogu edaspidise elu elanud sõbralikult ja omavahel läbi käinud."
Aasta pärast kooselu algust sündis Ellenil ja Jaanil tütar Maarja, hiljem ka kaks poega: Eerik-Niiles ja Märten. Nüüd on Ellenil peale nelja lapse juba ka 14 lapselast ning kuus lapselapselast – kusjuures sel aastal on kaht põlvkonna liiget veel juurde oodata.
Oma lapsepõlve meenutades ütleb Elleni tütar Maarja, et ta küll ei tundnud, et tema vanemad kuidagi erilisemad oleks kui teistel. Toona ju polnud veel tegu tähtsate kirjanikega ja pealegi pole see ka lapse jaoks üldse oluline. "Isa oli Siberist tulnud ja ta tõlkis rohkem. Ja nad ju jätsid oma perekonnad maha ning olid üldse kergelt põlu all," meenutab tütar ning lisab, et tema ema ja isa peresuhteid arutati isegi kirjanike liidu koosolekul.
"Nüüd, tagantjärele vaadates, oli mul jah võib-olla natuke teistsugune lapsepõlv. Aga siis tundus see tavaline," lisab Maarja. Teistmoodi oli näiteks seegi, et tema vanemad olid kogu aeg kodus."Ma polnud kunagi üksi, ka koolilapsena mitte. Keegi oli alati kodus."
Maarja tunneb, et kasvas üles kultuuri sees, saades juba sünnipäraselt kaasa mingid teadmised ja tausta, mida paljudel teistel pole.
Rohkem sulane kui tüdruk
Oma ema ja naiserolli peale mõeldes ütleb Ellen, et kogu ta elu on justkui jagatud kaheks. "Naise elu on üldse üks selline asi, et peab oskama tõmmata joone töö ja koduse õiendamise vahele. See on selline elu paratamatus, millest kuskile ei pääse," mõtiskleb ta ning lisab, et tagantjärele mõeldes peab ema olema nii sulane kui ka tüdruk, tegema ära nii köögitüdruku kui ka pesunaise töö.
Tegelikult oligi Krosside peres just Ellen see, kes majandas. "Isa oli selline ebapraktiline. Tema kirjutas. Ta ei parandanud asju ega juhtinud autot," ütleb Maarja ning Ellen lisab, et abikaasa ei vahetanud isegi lambipirni. Nii ajaski kõik asjad joonde ja sõitis autoga Ellen. Aga täpselt nii talle sobiski.
Tütre sõnul oli tema kirjanikust ema väga püüdlik, katsudes lastega alati teadlikult tegeleda. "Aga meil olid alati mingid tädid ja lapsehoidjad ka, nii et ema ei tegelenud alati ka ainult lastega. Kaugeltki mitte. Kuigi ta oli palju kodus, üritas ta ikkagi ju oma tööd ka teha," meenutab Maarja.
Pika kooselu lõpp
Kuus aastat tagasi, pärast 50aastast abielu, lahkus Jaan Elleni kõrvalt. "Surm on niisugune paratamatu asi. Ei saa kellelegi nõu anda," ütleb naine.
Maarja lisab kõrvalt, et kuna isa lahkumine oli küllaltki aeglane ja see ei tulnud üllatusena, suutis ema seda üsna ratsionaalselt võtta. "Aga eks see muidugi muutis tema elu kõvasti. Kui sa oled 50 aastat kellegagi koos elanud, siis on ikka raske sellest sujuvalt välja tulla ning sellises eas olukorraga kohaneda. Juba seegi on suur asi, et sult võetakse nii palju kohustusi ära ja ühtäkki sul ei ole enam kellegi eest hoolitseda. Ja see ei tee asju paremaks, sest nii ei pea inimene ennast enam kokku võtma," arutleb ta.
Maarja lisab, et pärast isa surma läks ka ema tervis kehvemaks. Kuigi Ellen on umbes viimased 20 aastat põdenud Parkinsoni tõbe, on see aina süvenenud just viimaste aastate jooksul. Ent õnneks on Ellenil suur pere, kes teda hoiab ja aitab. "Keegi on alati siin tema juures, ema ei saa üksinda hakkama," ütleb Maarja.
Vaadates tagasi oma pikale elule, ütleb kirjanik ise, et kõige rohkem on tema südames ikka teine ja viimane abielu. Jaani juures hindas ta enim tema tarkust. Ja töökust. Kõige keerulisemateks aegadeks peab ta aga üleminekuperioode, mis elus paratamatult ette tulevad. "Aga kui otsused on tehtud, pole enam erilist raskust midagi."