Kas tipptasemel käekell peab tingimata olema tehtud Šveitsis? (1)

"Tahan hankida mehaanilist käekella ja saan kulutada umbes 5000 dollarit (u 4500 eurot). Kõik ütlevad, et see peaks kindlasti olema valmistatud Šveitsis. Kas see vastab tõele?"

Kõikide kellaspetsialistide peamiste brändide nimekirjas on ülekaalus Šveitsi tooted – mõtle sellistele nimedele nagu Rolex, Omega, Patek Phillipe, Vacheron Constantin, TAG Heuer, Breitling, Jaeger-LeCoultre, IWC ja teised. Ning paljud inimesed arvavad, et käekellade tegemine ongi sajanditevanune Šveitsi monopol – ja nii mõnedki šveitslased õhutavad seda hinnangut. Kuid tõde on teistsugune. 

Kellade tegemine oli Saksamaal, Prantsusmaal ja Suurbritannias juba välja kujunenud, enne kui see 16. sajandi keskel Genfis esile kerkis. See oli aeg, kui kalvinistlikud võimud keelustasid ehete tegemise ja kandmise ning oma elatusallikast ilma jäänud kullassepad ja käsitöölised pöördusid religiooni poolt aktsepteeritud kellameistriameti poole. Sest kellad aitasid võimude teatel inimestel elada distsiplineeritud ja Jumalale meelepärast elu.

Alates sellest ajast on Šveitsi kellatööstus elanud üle sõjad, katkud, metsikud valuutakriisid ja maadväristavad vapustused tehnikavallas. Mitmed asjaolud aitavad šveitsil domineerida mehaaniliste kellade turul: märkimisväärseim on rahva võimekus masstoota parima kvaliteediga kelli.

Aga šveitslased pole ainsad väärt ajanäitajate tootjad. Peaksid olema avatud ka nende maade käekelladele.

Austria

Kellade maailmas on Austria tuntud 18. ja 19. sajandil toodetud kõrge täpsusega kellade poolest. Ajad on muutunud, kuid selle maa kellabrändid õigustavad tänini usaldust. Viini ja Veneetsia vahel Carinthia mägedes asub väike linnake Völkermarkt, kus paikneb Habring² töökoda – asutatud 2004. aastal Richard ja Maria Habringi duo poolt. Täna toodab abielupaar väikese meeskonnaga umbes 180 ajanäitajat aastas. Nende klassik on Felix (ladina keeles "õnnelik"), mis näitab firma lihtsat kuid elegantset lähenemist disainile: korpuseks on sujuv roostevabast terasest ring, see hoiab veetlevat geomeetrilist numbrilauda, millel märgised õhukesed kui siidniit ja nõtke Araabia või Rooma number 12. Pisike sekundilaud 9 peal kõlab vastu suuremale numbrilauale.  

Jaapan

1551. aastal, mõni aasta pärast seda, kui Šveitsis hakati kellasid tootma, viisid jesuiidi misjonärid selle kunsti Jaapanisse. Tänasel päeval asub riigi horoloogilise (ajamõõtmisteadus) hierarhia tipus 1881. aastal asutatud Seiko.

1980-ndatel kandsid USA nohikud Seiko kalkulaator-kelli (ja Eestis laulis Kuldne Trio: "Oo, mulle meeldib Seiko kell ..." – toim). Aga aeg on oma suhtumist värskendada. Bränd toodab Grand Seikot, mehhaaniliste käekellade kollektsiooni, mis pärast kümnenditepikkust edukust Aasias debüteeris läänes 2010. aastal. 

Grand Seiko kellad evivad erakordset täpsust. Neil on väga selge kujundus – suured 3D-markerid osutavad tunde, minuti- ja tunniosutid on hästi nähtavad ning üliteravate servadega – ja see kõik rõhutab täpsust. Nii elektri- kui päikesevalguses ja isegi kuuvalgel on neil kelladel kalduvus särada. Seiko kasutab metalli poleerimiseks Zaratsu tehnikat, mille arendasid välja Jaapani mõõgasepad.

Saksamaa

Enne Teist maailmasõda pakkusid Saksamaal Glashütte linnakeses tehtud kellad Šveitsi toodetele kvaliteedi ja ilu poolest korralikku konkurentsi. Pärast sõda sai Glashüttest Ida-Saksamaa osa ja riigi majanduse keskne juhtimine peaaegu hävitas kellatööstuse. 

Peagi pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal toimus kellade taassünd. Täna on see linnake Feine Uhrmacherkunst'i peamiste tegijate koduks. A. Lange & Söhne, Glashütte Original, Moritz Grossmann ja Nomos Glashütte are silmapaistvamad brändid. Veel üks kohalik tootja, Mühle Glashütte märgib oma asutamisajaks 1869, kui Robert Mühle rajas firma, mis hakkas tootma mõõteinstrumente kella-, laeva- ja autotööstusele. 

Mühle koputab sellele ajaloole näiteks sellise kellaga nagu M 29 Classic Einzeiger, millel nagu spidomeetrilgi on üksainus osuti. Kreemika tooniga numbrilaud pehmendab utilitaarset kujundust.

Vaata ka SEDA lugu ja paku, kas hr Rait Labotkin soovitaks samuti Saksamaa päritolu Junghansi kella või jaa?

Ühendkuningriik

17. ja 18. sajandil võimutses UK kellamaailmas nii otsustavalt, et mõned Šveitsi kellatootjad panid oma kelladele märgise "Made in London". Hiilgus hajus 19. sajandil, aga selline ülivõrdeline looming nagu Roger W. Smithi oma või Bremonti lennunduse teemalised käekellad tegelevad kuulsuse taaselustamisega.

Veel üks väljapaistja on 2014. aastal asutatud Garrick England, mis impordib kellade sisu Šveitsist, kuid korpused, numbrilauad ja osutid teeb UK-s. Garrick mängib kujunduses värvi ja kujuga, saavutamaks selget ja erilist välimust.

Tulevikuperspektiivid

Veel mõned rahvusvahelised käekellade tootmise staarid: Hollandi Grönefeldi vennad, Stepan Sarpaneva Soomes, Konstantin Chaykin Venemaal, Aniceto Jimenez Pita Hispaanias, Itay Noy Iisraelis ja Roland G. Murphy USA-s.

Šveits võib pälvida ebaproportsionaalset tähelepanu, kuid tipptasemel kell võib pärineda ükskõik kust.