Vetikate väärtuslikkusest on räägitud juba paarkümmend aastat ka Eestis, ent ülemäära levinud need meie toidulaual endiselt ei ole. Toitumisnõustaja Ketlin Jaani-Vihalem toob peamise põhjusena välja selle, et vetikad on võõramaine toit ja neil on teistsugune maitse, millega on raske harjuda. "Aga neid võiks süüa!" kinnitab ta. "Vetikaid liigitatakse supertoitude hulka, kuna neis on kontsentreeritud kujul palju erinevaid toitaineid. See tähendab, et väga palju häid toitaineid on ühes toidus korraga. Nii et tasub hirmust üle saada ja need oma menüüsse lisada," soovitab asjatundja.
Teevad tervisele head
Miks on vetikate söömine kasulik? Nimelt mõjuvad need eriti hästi meie seedimisele ja immuunsüsteemile, laiemas plaanis mõjutavad aga neis peituvad väärt toitained kogu meie keha. "Mitmesugused vetikates sisalduvad vitamiinid ja mineraalid on vajalikud erinevate ensüümide ja hormoonide tööks. Kui keha need heast kvaliteetsest allikast kätte saab, aitab see tal normaalselt funktsioneerida. Muide, need on ka väga head valguallikad, mistõttu sobivad need suurepäraselt taimetoitlastele, kellel võib tekkida asendamatute aminohapete puudus," selgitab Ketlin.
Aeg-ajalt on räägitud ka vetikatest kui headest kaalulangetamise abilistest. Toitumisnõustaja ütleb, et neist võib dieedipidajale tõepoolest abi olla, kuna nende söömine aitab vere glükoolisisaldust stabiilsena hoida ja kui see püsib tasakaalus, ei teki nii tihti ka söömissööste. "Osa söögiks kasutatavaid vetikaid paisub kõhus, tekitades täiskõhutunde, aga iga asjaga tuleb piiri pidada," selgitab ta ja manitseb naisi, et vetikad on eelkõige toidutäienduseks mõeldud. "Reeglina on need pulbriks jahvatatud ja kui pool kuni üks teelusikatäis päevas söögi sisse panna, on see täiesti piisav kogus."
Mida peaksid aga tegema lugejad, kellele vetikamekk veidi võõras on? "Siis tuleb asjale loominguliselt läheneda ja seda segada sisse kõikvõimalikesse toitudesse, kuhu vetikad vähegi sobivad. Smuuti on väga hea viis maitse ärapeitmiseks, aga ka salatid, erinevad pearoad ja supid," annab Ketlin nõu. Ta ise paneb näiteks kelbipulbrit hommikuse toortatrapudru sisse, kus annavad maitset ka kurkum ja kookosrasv. Neile aga, kes kuidagi ei suuda toidus vetika maitset kannatada, soovitab toitumisnõustaja kokkupressitud kapsleid, mille saab veega alla neelata – nii ei peagi erilist maitset tundma.
Küll aga ei pruugi vetikad sugugi igaühe menüüsse sobida. "Kilpnäärmeprobleemidega inimesed peaksid arvestama sellega, et vetikad on väga joodirikkad, ja vaatama, kas ja kui palju oleks õige neid oma menüüsse lisada, et ei tekiks joodi üleküllust. Kui aga oled terve inimene, on üks teelusikatäis vetikaid päevas täiesti õigustatud," lisab toitumisnõustaja ja soovitab kõhkluste korral arstiga nõu pidada.
Vetikad on …
* Rasvavabad, see-eest sisaldavad suurel hulgal aminohappeid. Klorellas on näiteks kõik kaheksa aminohapet, mida täiskasvanud inimese organism ise ei suuda sünteesida.
* Suurepärased taimse valgu allikad.
* Erakordsed mineraalaineallikad – sisaldavad palju tsinki, kaaliumi, rauda, kaltsiumi ja magneesiumi, mis on organismi ainevahetuseks ülitähtsad. Jood aitab hormoonide ainevahetust korras hoida ja kannab hoolt saleda joone eest.
* Vitamiinirikkad. Vetikates on olenevalt liigist kas B-rühma vitamiine (B1, B2, B3, B12) või karotenoide, mis toimivad eelühendina A-vitamiini. Ka C-vitamiin on esindatud.
Mida valida?
Kuigi eestlastele on tuntuim spirulina, on olemas ka pruunvetikas ehk kelp ja mageveevetikas klorella ning wakame, mida kasutatakse väga palju Jaapani köögis. Vetikaid ja vetikatooteid on päris palju saadaval, näiteks Selveris, Rimis, Prismas ja paljudes internetipoodides, nagu näiteks umami.ee.
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Naisteleht 2016. aasta aprillis.