Saara Kadak: Suur töö võtab ka noore inimese tervisest tüki

Enne Naistelehe intervjuud on Saara Kadak (25) jõudnud puhata napid viis tundi. Eelmisel õhtul oli ta EV 98 kätlemistseremoonial. "Kohapeal oli muidugi ülevam meeleolu, kui kodus telerist vaadates. Kontsert oli hirmus ilus, Kadri Voorand oli imeline. Tõnu Kaljuste ja Eva Koldits tegid suurepärase töö. Pidu oli üleüldse tore, sai tantsida, huvitavaid suupisteid süüa. Mind hirmutati enne, et kõht jääb tühjaks, sõin ikka kodus eelnevalt kõhu täis," naerab Saara, keda paljude teiste naiste õudusunenägu sellest, kuidas ajakirjandus hiljem muu hulgas osalejate riietusegi detailideni lahti harutab, ei kõigutanud. Vastupidi, sobilik kleit oli tal juba ammu kapis ning midagi uut ta spetsiaalselt otsima ei hakanudki. Imeilus Annimari vintage-poest pärit rõivaese ühes kandjaga sai juba järgmisel päeval osaks kaunimate kleitide galeriidest.

Kuivõrd tema kaaslaseks oli Märt Pius ja vastuvõtul viibis ka Märdi vend Priit, tõi see "mõistagi" kaasa kuhjaga kaksikuteteemalisi repliike. "Neid nalju tehti poistele seal tohutult. Et kumb sa nüüd ikka oled? Oot, üks samasugune mees just läks just üksi mööda, nüüd on juba siin neiuga. Ja nii edasi."

Tuleb pisaraid tagasi hoida

Ehkki tseremoonia möödus kõigile osalistele pideva kaamerate tähelepanu all, võib seda kummati pidada ka hingetõmbepausiks, sest peagi algavad uued proovid, võtted, etendused. 3. märtsil hakkab jooksma TV3 uus sari "Armastuse laul". Praeguseks on mõni saade juba üles võetud. Saara juhib seda koos Tanel Padariga ja kiidab protsessi igati. "Ma pole ise salvestusi näinud, aga tunne oli küll väga hea. See on minu esimene kogemus saatejuhina ja pean ütlema, et väga hea kogemus."

Saate teemad puudutavad paljusid. "Kõik naised lahistavad saates nutta. Mul endalgi on mõne loo järel väga raske minna kaamera ette ja rääkima hakata. Nii tore on näha, kuidas suur Eesti mees, karumõmm, hoiab pisaraid tagasi. Või kuidas isa pühendab oma tütrele loo, väike laps näeb videot ja nutab isa kaisus … Seal on kõikvõimalikke lugusid: parimad sõbrad, emad-isad, 53 aastat abielus olnud inimesed, vennad-õed," kirjeldab näitlejanna, tunnistades, kuidas talle endalegi pisar silmanurka on pugenud.

Filmivõtted Venemaal

Märtsi lõpuni kestavad aga filmivõtted Venemaal. Film "Surematuse koridor" räägib teise maailmasõja ajal toimunud Leningradi blokaadist, mil Saksa väed võtsid praeguse Peterburi linna 900 päevaks piiramisrõngasse ning toiduaineid, kütust ja muud eluks vajalikku jaotati vähe, lünklikult või üldse mitte.

Ehkki sealses suurprojektis mängib Saara eestlannat, eeldatakse temalt ometi võrdlemisi head vene keelt. "Kõnelema õpin nii palju, kui kohapeal külge jääb, muidu tegelen ikka peamiselt oma osaga. Praeguseks olen seal kokku olnud ehk kaks nädalat ja täitsa nitševo on, hakkab tulema juba!" Teda on rolli juures aidanud kaks vene keele õpetajat, peamine tugi on olnud Vene Teatri näitleja Jekaterina Kordas. "Kui näitleja aitab, on see ikka palju parem. Senimaani on Venemaal mu keelega rahul oldud," ütleb näitlejanna.

Küll aga tuleb võtete käigus üksjagu kokku puutuda legendaarse vene hingega ja mitte tingimata parimas mõttes. Ehkki näitlejad klapivad omavahel üsna hästi, tekitavad keerulisi olukordi suhted režissööriga. "Ta on üsna raske iseloomuga vana kooli mees, kes on ühtlasi filmi produtsent. Inimesi on vallandatud, mõni on ise lahkunud, karjutakse ja sõimatakse. Eks näitlejad saavad ka oma osa," kirjeldab Saara, nentides, et peale filmirolli tuleb tal õigupoolest ka reaalses elus tegelikust olemusest sootuks erinevat karakterit mängida. "Olen avastanud, et sellisena, nagu päriselt olen, seal hakkama ei saa. Viisakalt ja armsalt suhtlemine ei tööta – saad kohe, nätaki, vastu pead. Nii kui piiripunkti jõuan, pean võtma teise hoiaku ja käituma samamoodi nagu nemad minuga ja sageli kahjuks külmalt ning ebaviisakalt, kuigi seal on ka palju toredaid inimesi. Vaatamata raskustele on mul väga hea meel Venemaal filmi teha, see on suur õppetund mulle nii näitleja kui ka inimesena."

Korralik jahmatus oli noore naise jaoks see, kui ta nägi, kuidas Venemaal presidenti jumaldatakse. "Meil oli suur massistseen. Rääkisime vahepeal massistseenides osalejatega ja juttu tuli Putinist. Ja kõik ütlevad justkui ühest suust: "Me armastame Putinit! Ta on kõige parem inimene, ta on meie elu nii heaks teinud!" Eks sealne meedia ongi sageli vaid ühes suunas ja propaganda on tõesti mõjus," kirjeldab Saara.

Noorel näitlejal on raske "ei" öelda

Aga nüüd korduma kippuv küsimus. Kuidas Saara jõuab? "See aasta on eriti hullumeelne olnud. Loodan, et ehk suvel jõuan puhata ... Nii palju huvitavat on, mida tahaks lugeda, aga aega on vähe. Üritan vahepeal loodusesse jõuda, aga näiteks sporti tegema pole ma enam ammu jõudnud. Bussisõitude ajal ja võtetevahelistel pausidel teen küll käsitööd. Heegeldan ja koon, see rahustab," räägib näitlejanna, kelle töö Rakvere teatris tähendab palju väljasõite. "Võib ju tunduda, et mis see ikka ära ei ole, istud bussi ja puhkad teel ühest kohast teise, aga ei ole nii. Jõuad kell üks öösel koju, järgmisel päeval tuleb jälle tööle hakata. Lisaks olen ma see inimene, kellel bussis alati paha hakkab, nii et lugeda ja arvutis olla on üsna võimatu," naerab ta. Tegelikult on Saara töö eest Rakvere teatris väga tänulik. "Siin pakutakse palju tööd, saan kohe ree peale, rohked etendused ja rollid annavad korraliku alustala ja pagasi. Kus iganes ma kunagi tulevikus olema peaksin, see on igal juhul korralik tugi."

Ta on küll allahindlusi tegemata suutnud siiani teha nii teatri-, filmi- kui ka teletööd, ent tunnistab detailidesse laskumata, et suur töö võtab paraku ka noorel inimesel tervisest tubli tüki. "Tänapäeva noori kimbutavad mitmed hädad: kellel depressioon, kellel ärevushäired ja paanikahood, kes on toitumisega kimpus, kellel tervis vilets, kes sõltuvuses erinevatest mõnuainetest. Seda juhtub nii juhul, kui tööd ja eneseteostust on liiga vähe, aga ka siis, kui seda liiga palju on. Peab endas tasakaalu leidma. Nii ka minul – kui tahan palju teha, siis mingil hetkel ikka annab tervis ja keha märku, et tõmba tööga koomale. Seda ei tohiks tegelikult olla. Pean õppima tundma oma limiite," ütleb Saara, kes pole siiani kuigi hästi "ei" ütlema õppinud. "Tundub ikka kuidagi naljakas öelda, et ei, ma ei saa seda pakkumist vastu võtta, mul on vaja puhata. Olen ju noor, peaksin jaksama …"

Käsitsi kirjutatud kirjad

Kes raskel ajal aga kõige suuremaks toeks on? "Peamiselt ikka mu kaaslane, Märt, või siis pere. Ja parimad sõbrannad ja kolleegid." Muide, lähemad sõbrannad on pärit ajast, kui Saara palju noorem oli. Kursakaaslastega puutub ta paratamatult vähem kokku, sest elu on viinud neid erinevatesse linnadesse. Ehkki näiteks Ugalas töötava kursaõe Klaudia Tiitsmaaga on neil komme teineteisele mõnikord käsitsi kirjutatud kirju saata.

Muus osas käib kirjavahetus tänapäeval ikkagi interneti vahendusel. Niimoodi saabuvad ka kirjad fännidelt. Saara hindab süvitsi minevaid tagasisidestamisi ja armsaid meile, ent kirju on igasuguseid. "On ka selliseid, kus öeldakse, et kuule, sul on päris ilusad blondid juuksed ja sinised silmad, meil tuleks ilusad lapsed, saame kokku!" Tänapäeval on autogrammi küsimise sageli asendanud soov oma lemmikuga pilti teha. Saaral on keeruline selles suhtes seisukohta võtta. "Kui olen toidupoes makaronileti vahel, näen välja nagu ma-ei-tea-mis ja keegi küsib siis, et kas saab pilti teha … Mõtlen küll vahel, et kuhu see pilt siis õigupoolest pärast läheb, mis sellest saab?"

Pildistamise teemal lõpetuseks aga üks isemoodi lugu. Nimelt on Saaral kass, kes erinevalt stereotüüpsetest miisudest lihtsalt ... pole fotogeeniline! Kass Mossom on imetore, ent seda lootust või kartust, et Saara tuttavatele muudkui oma kassipilte näitaks, ei ole. "Ta on nii ebafotogeeniline, täitsa ausalt kohe! Temast pole võimalik ilusat pilti teha. Ta on musta värvi ja näeb pildi peal välja nagu UFO. Vabandust, Mossom … Päriselus on ta nii armas!" 

Artikkel ilmus esmakordselt ajakirjas Naisteleht 2016. aasta märtsis.