1987. aastal oli küll perestroika, aga Nõukogude Liidu lagunemist ei osanud tol hetkel, nagu ma aru saan, mitte keegi ette kujutada.
Filmis laulis rahvas "uhke on olla eestlane", mis meenutas mulle aga koheselt eelmisel nädalal toimunud Mart Helme väljaütlemist selle kohta, et tema sooviks on see, et Eesti vabariigi presidendiks saaks eestlane. Nojah, tema õigus oma arvamusele.
Mul isiklikult ei ole absoluutselt mitte midagi Marina Kaljuranna vastu, kes on minu meelest ääretult sümpaatne inimene ja kindlasti oleks ta meie vabariigi vääriline president. Samas hämmastas mind rohkem see, et kolmkümmend aastat tagasi Nõukogude Liidus leidis rahvas, et on õige öelda "eestlane olla on uhke ja hää".
Miks täna peab kasutama poliitiliselt korrektseid väljendeid nagu sünnijärgne Eesti kodanik jne.
Tartu Ülikoolist on mulle meelde jäänud, et rahvus on kultuuriline nähtus ja see ei ole eugeenikute pärusmaa. Meenub veel, kuidas Ojulandilt ühes ETV saates küsiti, kas tema paremal käel istuv tõmmunahaline Hiiumaal sündinud ja kasvanud noormees on eestlane. Ojuland ütles, et ta ei oska sellele küsimusele vastata, kuna ta ei ole selle ala spetsialist. Mida kuradit?
Inimene, kes räägib ja mõtleb eesti keeles ning on siin kasvanud, siis kindlasti ta on ju eestlane, eriti kui ta ise ennast nii tunneb. Nimetagem asju seetõttu õigete nimedega.
Põhiseaduses on ju kirjas, et rahvusriigi säilitamine on meie riigi alus. Eesti iseseisvusmanifest algas sõnadega: Kõigile Eestimaa rahvastele.
Esimese Eesti Vabariigi ajal oli vähemusrahvustele tagatud laialdane kultuuriautonoomia.
Minu esivanemate seas on juute. Minu ühed esivanemad olid esimesed juudid Liivimaal. Kas see teeb minust vähem eestlase või on mul õigus siiski oma vaadete eest seista? Kui need Poola päritolu juudid tulid Liivimaale üle 300 aasta tagasi, mis on täna kuulutatud Lõuna-Eestiks, siis nende juured on Eestimaa mullas ikka väga sügaval.
Mind siiralt puudutab see viimase aja jutt sellest, kes on ikka kõige õigem eestlane. Kas Marina Kaljurand kõlbab meie presidendiks jne. Minu meelest on ta rohkem eestimeelne ja Eesti rahvusriigile kasu teinud kui mõni teine.
Viimasel ajal on kasutusele tulnud sõna eugeenika, mis oli Natsi Saksamaa arendatud tõutervishoid, mis pidi parandama inimkonna genofondi. (soovitavat kirjandust sel teemal, kel huvi: https://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?5799).
Kui tänasel päeval on arutlusele tulnud meie inimeste päritolu, siis tekib paratamatult küsimus, kas nendel, kelle juured on segatud, on meie riigis piiratud kõikides valdkondades kaasa lüüa ja rääkida?
Kui soovitakse eestlastesse "värsket verd" süstida siis ei tohi Eestimaale tekitada võõrrahvustest kogukondi, juba tekkinud kogukondadele ei tohi lubada laiaulatuslikku kultuurautonoomiat. (Kultuuriautonoomia tuleks kõne alla ja oleks õiglane vaid juhul kui Eesti Vabariigi koosseisu kuuluksid rahvaid kes on vastava maaala põliselanikeks. Kui setod või saarlased oleksid identifitseeritavad eraldi rahvusena, siis kuuluks neile ka kultuuriautonoomia õigus. Peipsivenelased on sajandeid vastavatel aladel elanud ja sestap tuleks kõne alla ka nende teatav kultuurautonoomia.) Tekitada Eestimaale uusi rahvus või rassikogukondi, see on hukutav. Sisserändajad tuleb võimalikult hõredaks hajutada, et ei saaks toimuda kogukonnastumist ja lisaks vana tõdemus, et "võõrasse kloostrisse ei minda oma seadustega" Inimesed kes Eestisse asudes hakkavad siin nõudma mingeid põliseestlaste jaoks harjumatuid "õigusi" ei ole siia oodatud, otsigu omale kultuuriruum kus nende elulaad on neile loomupäraselt vastav.