Pärast kolmandat tundi hakkasin analüüsima, mis värk on, kuidas on võimalik, et mulle tundub parajasti ka surm huvitavam kui see loeng. Neljandal tunnil sain aru, et peasüüdlane pole mitte teema vähene atraktiivsus, vaid absoluutselt ebakarismaatiline õppejõud.
Sõna “karisma” tuleb kreeka keelest (harisma) ja tähendab taevast kingitust, armuandi. Õppejõudude puhul on minu meelest põhiküsimus info edastamises karismaatilisel moel. Seda peab oskama. Päeva lõpuks ei ole vahet, mida kuuldavale tuuakse – kui see on lihtsalt tuim rääkimine, ei lähe see kellelegi korda.
Varesehäälega inimene, kes ei oska pause teha, ei ole karismaatiline. Loevad enesekindlus, kõne rütm ja häälelumm.
Meenuvad ühe mu kunagise poiss-sõbra sõnad: “Rääkida tuleb nii vaikselt ja rahulikult, et kuulajad uinuvad nagu veevulinast – ja kui rääkimise lõpetad, siis teised ärkavad. Ja plaksutavad.”
Koolis peetakse enamasti oluliseks faktide taastootmist, ideede seostamist, veidi ka oma arvamuse avaldamist. Vaeslapse osasse jääb aga enda ideede oskuslik verbaalne väljendamine. Siin tuleb mängu karisma. Mulle tundub, et Ameerika Ühendriikides lükatakse juba maast madalast laps klassi ette, kus ta peab hakkama oma ideid presenteerima. Lapsed õpivad juba algkoolis oma mõtteid klassikaaslastele atraktiivselt edastama. See annab mitte ainult esinemiskogemuse ja -julguse, vaid ka tunde, et minu arvamus loeb. Enesekindlus on üks karisma põhikomponentidest.
Edgar Savisaar on hea näide karismaatilisest inimesest, sest ta on nii halb näide. See mees pälvib osavalt järgijaid. Miks? Välimuse tõttu ilmselgelt mitte. Ta ei ole positiivne eeskuju, aga on väga enesekindel. Tal on võim, saladus, aura. Ta ei ole kunagi leige. Need on täiusliku tõmbe (karisma) komponendid, mis panevad vastuvõtlikumad inimesed adekvaatsust kaotama. Inimesed teevad ju karismaatiliste liidrite sõnade peale grupiviisilisi suitsiide. Nad lähevad tagasi lapse staatusesse – keegi teine teab paremini, ta vastutab ja juhib. Ta on jumal.
Kohutavalt ohtlik värk.