Meelekindel koduperenaine | Sa rikud mehe tuleviku ära!
Mis rumal küsimus – muidugi isaga. Krister, mu abikaasa, tahtis juba kuus aastat tagasi võtta isapuhkust, kuid siis seisin mina tal tee peal ees. Olin just hakanud Moskvast raamatut kirjutama ega tahtnud puhtegoistlikult tagasi masuaegsesse Eestisse.
Toona olin ma rõõmsalt valmis oma karjääris tagasisammu tegema. Peale Venemaa tundmaõppimise sain hea võimaluse ka oma seniseid mõtteid sünteesida ja konteksti seada. Samalaadset võimalust tahan nüüd pakkuda ka Kristerile.
Ennekõike on see aga vajalik, et perekonna sisemine vooluring suudaks täisvõimsusel edasi töötada. Abielu on sõna otseses mõttes vanker, kus mõlemad peavad andma oma panuse.
Tänapäeval pole nii, et üks kütib mammuteid – mida nagunii pole – ja teine on selle eest ilus, seksikas ja annab süüa.
Seega on hädavajalik, et isad läheksid vanemapuhkusele, ja rohkem kui sünnitusjärgseks kümneks päevaks. See on üks viise, kuidas rünnata Eesti häbiväärset soolist palgalõhet, mille tulemusena saab naine 28,3 protsenti vähem palka kui mees.
Küsimus pole ju vaid selles, et naine võtaks ise endale vähem väärtuslikke töökohti, sest ei julge muud võtta, vaid et laulusõnu veidi väänates “perekond ja kodu see kaitseb palga eest”. Needsamad lapsed ja pere eest hoolitsemine panevad naised sageli väiksema tasu tanki.
Kui tööandja teaks, et sama saatus võib oodata ka noort isa, vahest siis ei pakutaks naistele automaatselt väiksemat palka.
See ei rikuks kellegi elu ära, vaid vastupidi, annaks kõvasti hoogu juurde. Nagu ma armastan oma šovinistidest sõpradele öelda: kullake, aga kas sina oled nõus, et sinu tööl käiv naine saab võrreldes oma meeskolleegide teenitud euroga 28 senti vähem raha? See lööb ju otseselt TEIE pere-eelarve pihta.”
Kuram, ütleb selle peale enamik šoviniste. Selle peale ma ei tulnud. Sigadus ju!
Nõus. Hea mõtteaines äsja tähistatud võrdse palga päeva, 13. aprilli puhul.
Manona Paris mõtiskleb Naiste veergudel elu, inimeste ja pere üle. Kirjuta talle ka oma mõtetest aadressil [email protected].