“Tahan selle loo pühendada eelkõige inimestele, keda see raske haigus on puudutanud, ja julgustada neid olema sel raskel emotsioonirohkel teel optimistlik,” ütleb Marge, kes oli ootamatu haiguse rünnaku ajal noor täies elujõus naine, kel kaks täiskasvanud tütart, kaksikutest pojad ning hooliv abikaasa. Koos oli rajatud kena kodu ja pereõnne ei varjutanud miski.
Marge on olnud terve senise elu kadestusväärne naine – kena, sale ja väga sportlik juba neljandast eluaastast, samas ka kunstiandega, tegeledes keraamika ja mööbli disainimisega. “Vanusega on spordiharrastused muidugi muutunud, aga osa neist on käinud minuga kaasas pea 35 aastat: suusatamine, mäesuusatamine, aerutamine, jalgrattasport, jooksmine, tennis, kepikõnd ja mägimatkamine,” loetleb Marge.
Aerutamises teenis naine välja Eesti meistri tiitli nii noorte kui ka täiskasvanute klassis. Marge tunnistab, et loomulikult oli ta auahne ja sundis end vahel veel rohkem treenima, kui oli ette nähtud, aga ta ei mäleta, et oleks seda siis mõnu ja naudinguga teinud. “Mul on meeles meeletud trennid, higivalamised ja enda sundimised. Kui jääaugus supeldes jalga vigastasin ja varvas oli kondini lõhki, aga järgmisel päeval seisid ees koondise jooksukatsed, lootsin treeneri inimlikkusele. Lootsin, et ta mind neist katsetest vabastaks, aga sain ainult ühe vastuse: “Terpet nada umet!” (eesti k “Tuleb osata kannatada”). Nii polnudki valikut ja minu 12 kilomeetrit jooksu Otepää mägedes lõppes mulle küll esikohaga, aga mu kehale ja vaimule hävingu ja valuga.”
Loe edasi värskest ajakirjast Naised!
