Meelekindel koduperenaine | Sündinud suurel reedel

Oli suur reede, päev, mil kristlikus kultuuriruumis on kannatuste ja vaikse sisekaemuse aeg. Väikese Robini jaoks tähendas see aga võitlust. Keerdunud nabanöör pani ta topeltagaralt põksima ja endast koos lootevee kadumisega märku andma. Samal ajal haihtus ka minu vaga soov ise sünnitada. Ma ei kurda – lapse heaolu on kõige tähtsam.
Kui päris aus olla, jagunesin ma läbivaatuslaual kolmeks. Üks osa minust ohkas üsna kergendatult, kui käru hakkas kibekiiresti keisriopi saali poole veerema. Eelmise sünnituse 36 tundi tuhusid olid veel liiga hästi meeles. Teine üritas paanikat maskeerida, heites arstidega kummalisi nalju, nagu näiteks pärides sümpaatselt noorelt meesanestesioloogilt, miks ta pole mu kaalu küsinud. Kolmas aga värises iga väikese torkekese ja puudutuse peale nagu haavaleht ja küsis poolpisarates häälega: kas ma ikka kuidagi ise... Ei? Aga laps? Kas temaga on korras? Jah?
Viieteistkümne minuti pärast oli teada, et lapsega on kõik korras.

Juba esimesest vihasest nutusööstust lina taga sain aru, et see on minu oma, kes järsu paradiisist väljatõstmise peale protesteerib.

Hiljem, juba palatis, tekipuntra seest mulle silma vaadates ohkas ta üsna rahulolevalt. Seekord siis nii. Ma olen kohal. Anna nüüd süüa.
Ta sõi ja jäi nohinal magama. Mina aga sain üsna kaua intensiivravipalati vaikselt tuksuvate monitoride saatel oma mõtte­lõngu kokku kerida. See polnud enam eufooria, mis ei lasknud viis ja pool aastat tagasi esiklapse sünni järel magada. Pigem kummaline vastutuse adumine koos juba kogenud teekäija killukese meelekindlusega. Ma ju tean, et see rada ei koosne vaid õhupallidest ja liblikatest. Aga ka ainult mustast murest mitte, ükskõik kui tume taevas mõnel hetkel tunduks. Pärast kannatusi jääb ikka võitjaks elu.
Nii et kallike, kuss. Sa ärkasid just üles ja oled veidi pahur, kuigi läbi une just laialt naeratasid. Naerata veel – näed, on ju tore!