Mitmesugust

Agnes Aaliste kolumn | Kui palju maksab õnn? 

Agnes Aaliste, 3. aprill 2016 06:51
Foto: Daisy Lappard
Olen viimased pool aastat tegelenud erivajadustega lastega. Esimest korda elus tunnen, et teen tööd, mida tõesti fännan. Ma armastan iga hommikut ja tahan tööle minna. Minu puhul on see erakordne, kuna olen väga kärsitu loomuga ja kipun ruttu tüdinema.

31aastaselt olen lõpuks aru saanud, et kõik tööd, mida olen varem teinud, on olnud valed. Sellist vaimset rahulolu ja õnnehormoonide hulka pole mulle eales ükski teine töö või tegevus pakkunud.
Aga. Igal mündil on kaks poolt. Sellel samuti. Ma pole kunagi elus teeninud nii vähe raha kui praegu. Päriselt, kui ma kuulen veel üks kord mõnd õpetajat oma palga üle virisemas… Vabandust, aga siin kehtib ka hierarhia. Muidugi võiksid pedagoogid rohkem teenida, aga olgem ausad, tuhande euroga kuus elab ära. Sellest poole väiksema summaga mitte. Või noh, saab kuidagi hakkama, aga see ei ole mõnus elu.

Samal teemal

Niisiis, kumma sa valiksid: kas pigem naudingut pakkuva töö, mille eest teenid rotipalka, või ebameeldiva töö, kus raha voolab?

Fakt on see, et vaimsele tervisele hakkavad lõpuks mõjuma mõlemad variandid. Olen seda teemat sõpradega päris palju aru­tanud. Enamik on pikemalt mõtlemata vastanud, et rahuldustpakkuv töö on olulisem kui raha. Edasi olen küsinud, kas nad on reaalselt elanud päevarahaga 5 eurot? Suurem osa vastas eitavalt. Need, kes olid, nentisid, et olukord oli ajutine.
Juttu “Raha pole oluline” armastavad tavaliselt rääkida vaimsed inimesed, kes pole ise kunagi reaalselt sente lugema pidanud. On ka vahe, kas oled sunnitud püksirihma pingutama kuu aega ja tead, et see on lühiajaline, või elad sellist elu aastaid. Olen kuulnud küllalt romantiseerimist teemal, et tõelised väärtused on tegelikult mujal, raha eest õnne osta ei saa. Kas ikka ei saa? Ajutist rahulolu uuest nutiseadmest ehk tõesti õnneks ei nimeta, aga raha eest saab osta ka ilusaid hetki. Pikki nädalavahetusi Pariisis, õhtusööke Londonis, virmalisi Islandil, teatrielamusi Berliinis. Rääkimata suvistest festivalidest, kontsertidest ja väljasõitudest sõprade seltsis.
Võõrad pole ka need momendid, mida tõesti raha eest ei osta. Vaikne õnnetunne sellest, kui olen kesku­ses lapsega kolm tundi järjest inglise keele ülesannet lahendanud. Ta on kümme korda pastaka nurka visanud ja paberi ära kortsuta­nud. Ta on olnud valmis kümneid kordi alla andma. Mina olen olnud küm­neid kordi kannatlikkuse kao­tamise piiril. Siis aga saab see harjutus lõpuks valmis. Ma olen selle lapse üle pisarateni uhke! Seda hetke raha eest ei osta.

Samal teemal

25.04.2016
"Põhimõtteliselt oli mul valida, kas päevapealt äratulek või vaimuhaigla."
01.04.2016
Angelica Udeküll seob end suursündmusega
01.04.2016
“Padjaklubi” staarid külastavad leinalaagrit
31.03.2016
Ita Ever – naine, keda kardetakse ja jumaldatakse