Meelekindel koduperenaine | Minu laps, ainult mitte nagu mina?

Mõnda aega tagasi ajalugu kordus – mu viieaastane oeg teatas tähtsalt, et kui tema saab suureks, hakkab ta samamoodi arvutis kirjutama ja on siis
kogu aeg tööl nagu emme ja issi.

Mis asja? Silmad vajusid niiskeks ja koos esimese variserliku pisaraga vajus kinni ka arvutikaas, kus parasjagu üks lugu lõpetamist vajas. “Tule siia,” sosistasin. “Emmel on kohe-kohe sünnipäev, lähme veekeskusesse? Palume, et issi ei lähe ka tööle, eks ju?” Nii ma kinkisingi oma 41. sünnipäeva Tristanile udupeenes veekeskuses. Et tähistada tema viimaseid päevi ainsa lapsena ja mõelda, et me ei tee “ainult tööd”.

Kuigi päris lõpuni ei õnnestunud meil tööd väljas hoida, on mõnikord oluline ka katse õiges suunas. Vaene issi sai pärast varahommikust kiiret kirjatööd kolm tundi kõikvõimalikest torudest koos lapsega üles-alla lipata. Mina oma kolm-päeva-sünnitusajani-hiigelkõhuga enam midagi nii aktiivset teha ei suutnud ning lasin mullivannil enda väsinud selga ja ajukäärusid masseerida.

Mulle ei meeldi targutamine, et väärtustage oma lapsi, nad on ju väikesed ja mõjutatavad nii lühikest aega. Minu meelest tekitavad need veidi võltsi rööprähklemist, kus kõike tuleks teha ühel ajal. Tagada lapsele korralik kasvukeskkond, mis meie maal paratamatult tähendab korralikku töörabamist, samas veeta lapsega “kvaliteetaega”, mis iganes see peaks siis tähendama. Miskipärast langevad taolised vihjed just naistele. Isadel on märksa kergem end tööga jagada, nende tundekeeli tabavad taolised süüdistavad vihjed märksa vähem.

Selleks on omakorda tugevust vaja, et taibata Bart Simpsoni kombel: ole sa neetud, kui teed, ja neetud, kui ei. Mitte keegi ei saa tegelikult öelda (ilmselged kriminaalsed juhtumid välja arvatud), mis on õige tegevus just sinu lapsele.
Nii et kui Tristan tahab oma tüüpilistelt (veidi) töösõltlastest ajakirjanikest vanematelt midagi edasiseks eluks kaasa võtta, siis ma loodan, et suudame olla selles suhtes head eeskujud – nii heas kui ka halvas mõttes.