Põhja-Korea lood 13. osa: kas Põhja-Korea ikka on turisti jaoks maailma kõige ohutum paik? (22)

Viimane kui üks P-Koreas kinnikukkunud sell on olnud kas hulljulge, katsetaja või usuteemadel toimetaja. Proovijaid ja testijaid ootab tihti selline õnnetus. See patukahetsemine on teater, mida võim sunnib etendama. Kui noorhärra mõne kuu või paari aasta jooksul vabaneb, siis kodumaal saame alles teada, kuidas teda sunniti sellist tsirkust tegema ja see on ka tõde. Aga siiski, selliste asjadega seal ei tasu tegeleda. 1996. aasta augustis ujus ameeriklane Evan Hunziker üle Yalu jõe, olles ise alasti ja purjus. Väidetavalt toimus piiriületamine kihlveo tulemusena. Hunziker arreteeriti ja talle esitati süüdistus spioneerimises, mis on ilmselgelt ülepaisutatud süüdistus, kuid teenis Põhja-Korea propaganda huvisid. Mees istus kinni ligi kolm kuud, kui Ameerika Ühendriikide senaator Bill Richardson saabus Pyongyangi ja teadmata summa eest Ameerika kodaniku vabastamise saavutas. Hunziker sooritas kuu hiljem kodus enesetapu, seda oli ta ka proovinud Põhja-Korea vanglas, mida kinnitasid punased köiemustriga jäljed tema kaelal. Enesetapp ei olnud seotud viibimisega Põhja-Koreas, vaid mehe mentaalse seisundiga. Järgmised maailmaparandajad oli Ameerika naisajakirjanikud Euna Lee ja Laura Ling. Lee Lõuna-Korea päritoluga ja Ling, kes oli sündinud Hiinas, olid ajakirjanikud, kes töötasid inimõiguste organisatsioonide heaks, kuid nende täpne motiiv illegaalselt Põhja-Koreasse siseneda jäigi segaseks. Naised vangistati ja vabastati peale neljakuulist kinnipidamist 4. augustil 2009. aastal, kui endine Ameerika Ühendriikide president Bill Clinton külastas Pyongyangi, kohtus Kim Jong-iliga ja esitas vabanduse. 2009. aasta lõpus sisenes salaja riiki mitme organisatsiooni liige ja aktiivne inimõiguste eest võitleja Robert Park, kelle fanaatilisus hirmutas isegi Põhja-Korea valitsust ja kes seetõttu vabastati ilma suuremate nõudmisteta kaks kuud hiljem. Järgmine kord pidi Ameerika president, seekord Jimmy Carter, lendama Pyongyangi 2010. aasta augustis, et rääkida välja kaheksaks aastaks sunnitööle määratud Aijalon Gomes, kes oli kristliku organisatsiooni liige ja tuli riiki enda sõnul valgustust tooma. Valgus kustus kiiresti ja Gomes veetis kuus kuud pimedas Põhja-Korea vanglas, kus kaotas palju kilosid ja loodetavasti ka isu kunagi midagi sarnast uuesti proovida. Jimmy Carter vabandas Kim Jong-ili ees ja lubas, et sellised illegaalsed sisenemised Ameerika kodanike poolt enam ei kordu, kuid see lubadus ei pidanud. 3. novembril 2012. aastal peeti kinni asiaatlike näojoontega Ameerika kodanik Kenneth Bae, kelle juurest leiti ohtralt kristlikku kirjandust ja materjale. Kenneth Baele esitati mitmed süüdistused kristliku tegevuse eest, aga ka spioneerimise ja riigipöördekatse ettevalmistamise eest, mille tulemusena määrati Baele karistuseks viisteist aastat sunnitööd. 2014. aastal kannab Bae endiselt karistust, Ameerika Ühendriikidel ei ole õnnestunud saavutada tema vabastamist. Aeg-ajalt näidatakse Baed Põhja-Korea meedias ja ta on saanud anda intervjuusid ka välismeediale. 2014. aasta jooksul oli Põhja-Koreas kolm ameeriklast, kelle üle peetakse kohut, määratakse pikad karistused ja kelle vabastamise nimel näevad Pyongyangis vaeva Rootsi diplomaadid, sest just nemad on Ameerika Ühendriikide huvide kaitsjad riigis.
23. novembril 1984. aastal toimus intsident Panmunjomi piirikülas demilitariseeritud tsoonis. Nõukogude Liidu turist Vassili Matusak, olles turismireisil Põhja-Koreas, astus üle demarkatsioonijoone, plaanides põgeneda Nõukogude blokist vabasse maailma. See väike samm venelasele tähendas suurt jalajälge kahe Korea suhetes ja tekitas ligi pool tundi kestnud tulevahetuse, mille käigus hukkus mõlemal pool mitmeid sõjaväelasi. Vassili Matusak pääses eluga Lõuna-Koreasse.