kõik tuleb koolist, "klassikeskond" 25-30 on tunduvalt suurem jõud kui 1-2 vanemat kodus. Pead leidma üles algpõhjuse, alles siis saab tagajärjed kõrvaldada. Aeg oleks vanematele online koolis toimuvat näha võimaldada, just oma lapse käitumise analüüsimiseks.
emal tegemist oma elukaaslasega ja uue elukorraldusega, tütar teismeeas, protestivaimu täis hormoonide möllamisest, ehk uus/uued lapsedki peres, vanemast õest saanud/saamas tasuta "lapsehoidja". Üsna tavaline asjade käik aga sellises seisus olija jaoks alati uus ja püsib kaua meeles... Lõuna-Eestist kuuldud ütlus: sööb, seda mida on, ja püüab külmkapi ukse taga mitte nälga surra :)
Ema ei mõista last. Lapsel on raske lapsepõlv. Kui laps suureks kasvab, on tal täielik õigus asuda kuritegelikule teele. Ju siis on tüdruku klassikaaslased moeteadlikud, teavad, mida söövad "kuulsused", mis on IN ja mis mitte. Kas ema tehtud söök on IN. Kas koolitoit väärib austust või sonkimist ja vingumist? Elame rikkamalt kui kunagi varem! Pahandage kui tahate, aga kui juba valitakse ja eputatakse toiduga, siis on meil veel pikk tee vaesuseni. Aga riiki võib kiruda küll, miks ta siis ei tee midagi! Vinguv laps valib oma tee , vinguja tee ja elu. See on tema elu ja ema ei saa ennast ära nikastada teda pilpa peal kandes.
Olen märganud, et toidu ümber pirisevad just need lapsed, kelle ema korralikult süüa ei teegi ja sellistes peredes ei ole ka kommet, et pere istub laua taga ja vesteldakse omavahel. Lapsi kasvatatakse mõnes kodus nagu need oleksid lõpmatuseni pisi- itikesed ja siis sellised lapsed, kelle vanused oskavad toidu retsepte lugeda ja retsepti järgi toidu valmis teha kärisevad ja särisevad toidu üle.
Härra/proua Jeh! Kas sa tead mis su jutust välja tuleb: "Laps peab sööma seda, mida talle süüa antakse või olgu näljas!" Mina olen 40 aastane noormees, riisi ei võta suu sissegi, sest riis on minu jaoks vastik, ta ei maitse mulle, olen seda emale öelnud ja ta ei tee mulle enam riisi. Ja mingit sellist juttu nagu: "No kui sa seda ei söö, mida mina tegin, siis tee ise seda, mida sa tahad" meil küll ei ole. Ütlen talle alati, mida ma siis soovin süüa ja ta teeb seda. Kui ütlen näiteks: mul on juba kartulitest ja lõhest kõriauguni aga kilusid sööksin väga hea meelega, siis ma ka kilusid süüa saan. Kordagi pole ema mulle veel öelnud, et ma pirtsutan toiduga. Ei maksa sundida inimest sööma seda, mida ta ei taha süüa.
Vanematega koos elavad lapsed ei ole vanemtele koormaks kui nad korralikud ja meeldivad inimesed on. See ema ilmselt armastab oma poega ja teeb rõõmuga just seda sööki mis pojale maitseb. Muidugi poeg võiks ikka vahel ka süüa teha nii emale kui endale.
Ei hakka mina seda tasulist artiklit lugema. Elukaaslane ( artiklis) ka puruloll, et selliste asjade vahele end topib. Nii suur tüdruk teeb endale ise süüa kui ema tehtud toit ei maitse. Mina ausalt öeldes küsin laste käest, et mida me söögiks teeme kui just võõraid ka söömas polnud.
Mis siin miinustada on? Minu lapsed pole kunagi toidu ümber pirtsutanud. Mingil ajal võtsid ise kapist midagi kui just seda süüa ei tahtnud, mis valmistatud aga seda suht vaikselt ilma virisemise ja valju häälega särisemiseta. Lapsed valmistasid varakult ise ka endale meelepäraseid suupisteid.
Soovitan lastele üsna alguses teha selgeks, et me kõik armastame sind aga sinu elu on ikka sinu elada ja vastutada. Tekib seos teo ja tagajärje vahel. Antud loo mehele ütleks, et tehku siis ise paremat sööki.
Lapse selline enesenäljutamine hakkab kiiresti tervist ohustama, kui lasete lapsel toidust keelduda siis pidage meeles, et tuleb perioodiliselt vähemalt Hgb kontrollida arsti juures. Laps suhtleb erinevate inimestega ja te ei pruugi teada, mida keegi talle on öelnud tema keha, toitumise või mingite toitude koha, mistahes ütlemine võib teismelise puhul saada enesenäljutamise ajendiks.
KOMMENTAARID (19)