Foto: Katrin-Linda Lust
Blogid
9. märts 2016, 08:45

Miks võrdleb Eesti end hõimurahvaga, kes tiriti Kihnu-suurusel saarel ürgajast tänapäeva? (31)

Pärast minu fosforiidi teemalist lugu TV3 uudistes (milles Alvar Soesoo ja Tiit Vähi teatasid, et maavarade mitteuurimine on lausa kuritegelik) on õnneks üle pika aja sel teemal tekkinud ka tohutu vastukaja meedias.

Viimasel nädala jooksul on fosforiidi teemat kui sellist arutatud nii Vikerraadios kui Kuku raadios, "Aktuaalses kaameras", Delfis, Postimehes ja isegi Sirbis. Eileõhtune saade "Vabariigi kodanikud" oli samuti pühendatud fosforiidile.

Minu jaoks on kõige uskumatum see, et paljud eestlased ei soovi teada saada, mida meie maapõu endas peidab ning millised on kaevandamise võimalikud tagajärjed loodusele ja majandusele. Huviorbiiti olen sattunud isegi mina kui ajakirjanik. Minu suunas on tekitatud kahtlused osalemisest nn kellegi PR-kampaanias. Tõesti või? Mind võib süüdistada ainiti selles, et esindan fosforiidi teemat käsitledes meie teadlasi.

Vaadates poolt- ja vastuargumente on tegelikult selge, et fosforiidi teemal pole Eestis mitte midagi selget.
Selged oleksid asjad ainult siis, kui viimase 25 aasta jooksul oleks tehtud mingidki uuringud, mida täna aga pole.

Ainus vettpidav argument on põhjus, miks me pole fosforiidiga Eestis üldse tegelenud! Sellele küsimusele on lihtne vastust leida - meie poliitikud kardavad kaotada valijaid tuues lauale ebapopulaarseid teemasid. Selge on ka see, et kohalikel valimistel, nn fosforiidivaldades, ei ole valimistel šansse neil poliitikutel, kes toetavad fosforiidi uuringute ideed. Samas, kas see arvestab aga rahva ja riigi huvidega üldisemalt ja pikemas perspektiivis?

Lilleküla staadioni pehmete toolide jaoks leiame 5 miljonit, Estonian Air läheb maksumaksjale maksma üle 100 miljoni ja Utah´ põlevkiviprojekti tarvis oli vaja 50 miljonit... Rääkimata Rail Balticu ehitamiseks plaanitavast 1,3 miljardist.

Kas tõesti on rahva jaoks parem otsus see, kui paneme 1,3 miljardit eurot Rail Balticu alla, mille ainus peatus saab Eestis olema lisaks Tallinnale veel ainult Pärnus!

Samas pole meil aga raha (mininimaalselt umbes 200 000 eurot), mida oleks vaja teadlaste uuringuteks, et suudaksime teha nimekirja oma riigi rikkustest.

Jah, on tehtud uuringuid, mis näitavad, et 70% rahvast on Rail Balticu poolt. Ligi 60 0000 allkirja suudeti saada ka Tuhala nõiakaevu toetuseks. Kui palju toetab meist aga teadlaste arvamust, et ka fosforiidi kohta tuleb teha vettpidavaid uuringud ja analüüse? Keda huvitab, kas sarnaseid uuringuid on üldse tehtud? "Seitsmeste uudiste" gallupi põhjal toetas ideed 82 % saatesse helistanutest. See oli kõigi jaoks tohutu üllatus. Eestlased on valmis oma maavarasid uurima!

Täna on teada, et fosforiidi tarbevaru on umbes 2,9 miljardit tonni ehk me räägime tänase seisuga sadadest miljarditest eurodest meie riigi tarvis! Mind isiklikult küll huvitab teada saada, kas ja millistel tingimustel oleks võimalik selline varandus kätte saada...kui üldse!?

Eestis kaevandatakse sarnase tehnoloogiaga (nagu kaevandati kunagi Maardus fosforiiti) põlevkivi aastas umbes 20 milljonit tonni (1980ndatel üle 40 miljoni tonni aastas). Põlevkivi hind on täna umbes 15–20 eurot tonni kohta, fosforiidi hind on vähemalt 100 eurot tonni pealt. Kas tõesti on põlevkivi antud hinnaga Eesti riigi jaoks kasumlikum kaevandada? Minu meelest on mõistlikum sama vaevaga korjata tänaval maast üles iPhone kui tikutops!

Räägitakse ka sellest, et veelgi kasulikum on oodata seni, kuni hakkame fosforiidiga kaasnevaid haruldasi metalle kaevandama ja töötlema. Võib olla see isegi on nii, aga me elame siiski ka täna ja praegu.

Siinkohal meenub, kuidas näiteks alumiinium (mis on maakoores kolmas kõige levinum element ja levinuim metall) maksis veel sadakond aastat tagasi rohkem kui kuld. Täna on alumiiniumi kilogrammi hind vaid paari euro kandis.

Räägitakse, et akadeemik Anto Raukas on fosforiidi kaevandamise pooldajana end kompromiteerinud. Raukas oli nimelt kaheksakümnendatel kaevandamise vastu ja kui ta täna selgitab fosforiidisõja poliitilisi tagamaid, väidab Marek Strandberg, et kui toona rääkis akadeemik põhjusega, siis täna on ta meelt muutes ebausaldusväärne.

Mina kaitseksin siinkohal Raukast just seetõttu, et olen lugenud 1987. aastal tehtud raporteid, millele on muuhulgas alla kirjutanud nimekad akadeemikud nagu Mihkel Veiderma, Endel Lippmaa, Anto Raukas ning sotsioloogid Peeter Vihalemm ja Marju Lauristin.
Raport sisaldas peale majandus– ja keskonnamõjude ka sotsioloogilist uuringut.
Rahvalt küsiti näiteks, kas nad kaotavad usu valitsusse ja perestroikasse, kui Eestis hakatakse kaevandama fosforiiti?

Selline lähenemine tundub täna selgelt kallutatud ja tekitab küsimuse, kas need geoloogilised jms. uuringud, mis tol ajal tehti, on ikka usaldusväärsed? Kahtlemata oli ju see, et ENSV-s ei hakata fosforiiti kaevandama, tolleaegsete võtmetegelaste siiras soov.

Eestlasi hoiatatakse ka Nauru saarega, kus fosforiiti kaevandatu ning Nauru kui riik on tänaseks pankrotis. Aga mille või kellega me end võrdleme? 20 000 pealise hõimurahvaga, kes tiriti ürgajast Kihnu-suurusel saarel tänapäeva! Loomulikult varastasid Kaval-Antsud nad paljaks. Aga meie ei ole Nauru! Tartu ülikool asutati 1632. aastal ja mõistust on meil omajagu.

Kardetakse ka seda, et kogu Eesti fosforiidi tulu läheb meie võimumeestele ja välismaistele kapitalistidele. Aga mis siis, kui teeksimegi fosforiidi uurimiseks rahvaaktsiaseltsi või tulundusühistu - 100 000 liikmega tulundusselts viie miljoni suuruse omakapitaliga, mille iga osanik teeks 50eurose osamakse? Moodne ettevõtmine, mida finantseeriksime ühisrahastamise kaudu.

Selle asemel, et pensionifondid investeerivad vägisi meilt kokku kogutud raha Kreeka võlakirjadesse, oleksin mina küll valmis riskima 50 euroga, et teada saada, millised on perspektiivid. Selline rahva omanduses olev ettevõte oleks ka poliitiliselt mõjukas.

Arvestades seda, et Eestis elavad naised keskmiselt vanemaks kui 80 aastat, leian mina, et minu riik peaks tegema pikaajalisi plaane meie kõigi tuleviku nimel.