Nutiajastu mõjud: suhetes on kallistamine ja lähedus kadunud (2)
"Suhtlus on kolinud Skype’i ja Facebooki, armastajad läkitavad teineteisele üha vingemaid selfisid. Nad ei olegi reaalis kohtunud. Ja suur on pettumus, kui siis ükskord kokku saadakse – see polegi unistuste prints või printsess!" Nõustaja ja osteopaat Ragna Oro-Vister arvab, et see aeg tuleb lihtsalt üle elada. Üks põlvkond peab selle läbi tegema.
Nõustaja sõnul on suhetes individuaalsus ja personaalsus kadunud, vahetu emotsioon on jäänuk: "Olen olnud restoranis sellisel pidulikul õhtusöögil, kus omavahel vahetatakse vaid üksikuid sõnu, kogu seltskond näpib nutitelefone. Muigama ajas see, kui kena daam oma kaaslasele sõnumit toksis, selle asemel et temaga rääkida."
Arvatakse, et kuna internet kannatab kõik välja ja laseb suled kenasti kohevile lüüa, suhtele värvi anda ja ennast paremas valguses näidata, armastamegi Facebooki rohkem kui lihast ja luust inimest enda kõrval. Oro-Vister nõustub sellega osaliselt: "Ma arvan, et me enam ei märkagi, kuidas teine inimene meie kõrval välja näeb. Elame virtuaalis, mitte reaalis ja tegelik elu jääb elamata."
10 000-st näiteks, v.a. vist osade naiste puhul. Nooruspõlve nostalgia, seda on ilus meenutada. Kergelt armujad on üldse kahtlased tüübid, muudkui armud uutesse tüüpidesse, see on pealiskaudne värk.
Net tapab kire ja armastuse, kui kellegi seda üldse tõsiselt on olnud nendes netissuhtlejatest. Netielu on netielu, reaalne elu palju huvitavam ja mitmekesisem, näed teist, näed tema liigutusi, keeled, meeled töötavad.
Huvitav kuidas see netissuhtlejate suudlemine, musitamine, kallistamine küll peaks välja nägema-mingis märkide keeles vist. Koos filmivaatamine on lihtsam, vaatame samal ajal üht filmi, pärast kommime.
Kaasaeg on igasugustest tabudest prii. Esimesele mõttele järgneb armastusavaldus ja seks. Aga keegi ei taha ju nii noorena abielluda. Suhted lõpevad ja algavad ja ometi toovad need kaasa pettumused, süüdistused, sest oled lasknud ennast ära kasutada. Loll olid. Ei teadnud, et kõik, mis kiirelt käes, muutub nulliks, kui mitte lausa miinuseks.
Aastad on läinud, elu on teinud oma uperpallid ja enamus, millest unistasid ja läbi elasid, on mälust kustutatud. Aga üks , mis ei unune, need on , kui seisid , armunud nagu segane trepil, tundide viisi kallistustes, mis jäigi nii ja lõppeski nii.