Foto: Daisy Lappard
Mitmesugust
7. veebruar 2016, 06:00

Agnes Aaliste kolumn: Kui tunded on räigelt üle värvitud (12)

Viimane nädal Londonis. Käisin teatris, viiendat korda selle reisi jooksul. Kõik korrad on olnud vägevad, aga see etendus oli suurejooneline. Istusin kahe vanahärra vahel. Saali plaani arvestades väga heal kohal, kümnendas reas keskel.

Tegemist oli Royal Shakespeare Company tükiga "Suveöö unenägu". Lavakujundus vahetus pidevalt, tuli tossu, kuu liikus, haldjad lendasid, armastajapaarid kemplesid. Kontseptsioon oli tänapäevane, palju ilusaid ülikondi, ostumarketi käru, mulle tundus, et ka päris ehtne eeslipea. Etendus, olgugi et klassikalisel tekstil baseeruv, oli täis üllatusi ja pidepunkte. Aga kõige rohkem meeldis mulle see, et lavastuses oli minimaalselt mõttetut emotsioonitsemist.

Mul ei ole vaja minna teatrisse vaatama laval emotsioonitsevat näitlejat, sest mul on endal piisavalt rikkalik sisemaailm. Emotsioonidega ülepakkumine ja karjumine on mu meelest Eesti teatris kroonilised.

Vahel olen proovinud pimedas saalis silmad kinni panna, lõõgastuda ja võtta seda horrorit kuuldemänguna. Aga see pole võimalik, sest laval toimuv on lihtsalt nii häiriv.
Tihti ei saa ma isegi aru, mis žanri lavastust parasjagu vaatan. Kõik on nii-nii suur, nüansid puuduvad, tunded on räigelt üle värvitud, reaktsioonid ebaadekvaatsed. Laval käib markeerimine kogu närvisüsteemiga, samal ajal ollakse maru dramaatilised. Sedasi pole ju võimalik tegelastele kaasa tunda

.
Teater peab tekitama emotsiooni vaataja sees, mitte näitlejate vahel. Teater peab ajaga kaasas käima või sammu ees olema. Ma usun, et teatril ongi järjest raskem elus püsida, kuna aeg muutub meeletu kiirusega. Publik on üha haritum, targem kui kõik eelnevad põlvkonnad. Ta hammustab kohe lahti, kui laval üritatakse markeerimist päris emotsiooni pähe müüa. Teater vajab laia silmaringiga apostleid. Eriti Eesti teater.

Inimlik aspekt ka. Aastaid tagasi olin Londonis vahetusüliõpilane.
Põhiline sisuline vahe Eesti ja Inglise teatrikoolidel on see, et Inglismaal pidevalt kiidetakse õpilasi.

Tänu kiitusele toodavad inimesed vahel jama, aga on ka oma ideede presenteerimisel julgemad ja avatud. Tänu sellele võib õppeprotsessis toredaid hetki sündida palju kergemini kui Eestis. Rääkimata muidugi puhtinimlikust aspektist, mis on see, et toetav keskkond toodab õnnelikumaid ja tervemaid inimesi.