Blogid

Põhja-Korea lood, 1. osa: kuidas ja miks ma sattusin maailma kõige suletumasse riiki? (15)

Liina Metsküla, 2. veebruar 2016 11:26
Foto: Erakogu
Minu reisimiste puhul kehtib vist see, et provotseeri mind mõnda riiki mineku osas ja ma leian viisi, et sinna minna. Ehk siis ütle mulle, et ma ei saa ja ma leian viisi, kuidas minna. Niisiis käisingi selle aasta jaanuaris ära Põhja-Koreas.

Suure reisihuvilisena olen ma aastaid tundnud Põhja-Korea vastu huvi. Viimase viie aasta jooksul on olnud teatavad hetked, mil olen mõelnud – pean ikka minema. 

2012. aasta algul Gran Canarial sattusin hostelis rääkima ühe pilusilmse aasialasega. Hostelis on alati üks kõige esimesi küsimusi, kust sa pärit oled (mitte see, mis su nimi on).

Samal teemal

"Mul ei ole kodumaad. Ma otsin oma rahvust ja identiteeti," vastas ta üsna järsult. Viimased aastad on ta enda sõnul aga elanud Lõuna-Koreas. Okei siis...

Vestluse arenedes sattusime mingil põhjusel rääkima Põhja-Koreast, mille kohta tal oli kindel arvamus. Lõpuks panin kogu pildi kokku: ta pidi olema Põhja-Koreast, aga tal või tema vanematel õnnestus lahkuda. Sest miks ei peaks üks hiinlane, jaapanlane või filipiinlane tahtma oma kodumaast rääkida?

Mõned kuud pärast seda vahejuhtumit ütlesin ühele tuttavale, et tahaksin Põhja-Koreasse minna. Tema itsitas selle peale umbes nii, nagu tahaks öelda, et tšikk sul on liiga lennukad unistused. Ma võtsin seda solvanguna. Ja otsustasin, et varem või hiljem lähen Põhja-Koreasse. Ma isegi guugeldasin tol päeval Põhja-Korea reise, aga leidsin ainult kaks või kolm tuhat eurot maksvad paketid. Nii palju mul loomulikult ei olnud kulutada. Sinna see jäigi.

Minu Põhja-Korea huvile andis uue värskuse üks kurnav bussisõit Costa Rical. Minu kõrvale sattus istuma hollandlanna Garlyn, kes mainis, et on käinud Põhja-Koreas. Rääkisime umbes tund aega sellest. Ta selgitas, kuidas tema läks, mis firma kaudu. Põhimõtteliselt tegi kõik mulle puust ja punaseks ette.

Kaks kuud pärast Garlyniga kohtumist ostsingi Hiina reisibüroo Young Pioneers Toursi kaudu viiepärase reisi Põhja-Koreasse. Tegemist oli ekskursiooniga (mitte üksi minekuga, mida tavaliselt harrastan), sest Põhja-Koreasse ei ole turistil võimalik üksi minna. Sind viiakse kohtadesse, mida võid näha.

Rääkisin minekust vaid emale ja isale – puhtalt sel põhjusel, et ma ei olnud kuni lõpuni kindel, kas saan viisa. See on ju Põhja-Korea, nad võivad ju pühast vaimust otsustada, et ei, see tüdruk ei tule. Nii oligi, et mineku hommikul Pekingis toimuvale reisiseltskonna kohtumisele minnes ma veel ei teadnud, kas mul on viisa või mitte. Aga õnneks oli ja mingeid probleeme ei tekkinud.

Järgnevates blogipostitustes jutustan edasi seiklustest Põhja-Koreas, selle maksumusest, reeglitest, isikukultusest ja paljust muust. Ühte asja ütlen aga juba ette: Põhja-Korea on olnud kõige huvitavam (mitte et ma seda ülistaksin) riik, kus käinud olen. Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee