Ajakirja Naised juhtkiri: Millal ei ole üksi ükski maa

Jah, meil ei pea olema universaalselt häbi kõigi kaasmaalaste pärast, aga me kipume vahel nägema maailma väga mustvalgelt. 21. sajandil pole neegri koht enam Aafrikas, vaid Eestis – kui ta on siia juurdunud.

Jah, me keegi ei taha pagulashorde, nagu ütleb ka meie kaanestaar Dave Benton. Pagulased ise kaasa arvatud, nii need, kes nüüd trotsivad Vahemerd, kui ka need, kes pagesid teise maailmasõja tagajärgede eest. Vastuseis pagulaste vastu oli samasugune siis ja on nüüd. Minu vanaema ja isa pidid seetõttu toona tagasi pöörduma – otse "õnnistava" sotsialismi rüppe. Siis ei tahetud üksikud naisi lastega, nüüd ei taheta üksikuid mehi...

Kahjuks on nii "valged" kui ka "mustad" populistlikud jõud teinud pagulasküsimusest Eestis peamise probleemi. See varjutab juba tegelikud valupunktid, alates eestlaste endi tohutust väljarändest marjamaadele, lõpetades jätkusuutmatu perepoliitikaga, kus üksikvanemaks jäämine tähendab naise jaoks automaatselt vaesusriski. Vaat siin tahaks küll loota, et ei ole üksi ükski mure või selle maa...