Dave Benton: Oleme ausad, ma olen eestimaalane

Isegi pärast Eurovisioni võitu 2001. aastal, mis tegi mehe tuntuks iga eestimaalase jaoks, pidi ta ikka veel migratsiooniametnikega võitlema, et saada Eestis alalist töö- ja elamisluba. Alandust oli palju. Dave on aga andestanud. Muide, ta on siiani olnud ainus Eurovisioni lauluvõistluse võitnud mustanahaline.

Mees tähistab 31. jaanuaril oma 65. sünnipäeva. Arubal sündinud ja mitmel pool maailmas elanud laulja ütleb, et koduks nimetab ta Eestit. Siin on ta pere – abikaasa Maris ja tütred Sissi Nylia (16) ja Lisa Jennifer (14). Siia on ta oma juured kasvatanud. Siia tahab ta alati tagasi tulla. 

Mida "Tujurikkujast" arvad? 

Kellele meeldib, kellele mitte. Mulle oli see töö. Kui keegi kutsub mind esinema, siis ma lähen. Mul oli au Märt Avandi kutsele vastata ja selles sketšis osaleda. Ta selgitas mulle mu sõnumit ja küsis mitu korda üle, kas ma teen seda. Ma ütlesin, et miks mitte.

See on satiir. See on hästi tehtud! Paljusid ajas see närvi. Aga ma arvan, et see on tõde ja seda on valus vaadata. Nad ei talu, et neile seda meenutatakse. Kui sa oled halb jalgpallur, siis sa ei taha, et sulle seda nina peale visatakse. 

Oled kogenud oma nahavärvi pärast diskrimineerimist. Kas see on viimasel ajal hullemaks muutunud? 

Minu suhtes pole midagi muutunud. Oleme ausad, ma olen eestimaalane. Mul on siin pere, lapsed. Kui ma vaatan uudiseid pagulaskriisist, siis mõtlen isegi, kas ma tahan, et nad siia tuleksid. Ei. Kui see kõik, millest räägitakse, on tõde, siis ma ei taha neid siia. Kasvõi see, mis Kölnis juhtus. See pole normaalne!

Samas võime inimestena võidelda üksteise vastu ja selle vastu, kas pagulased tulevad või mitte. Kuid meil ei ole mingit jõudu midagi muuta. See juhtub üleval Toompeal. Sõltub, mida seal otsustatakse. See on nende mure teha eestimaalaste elu turvaliseks ja mugavaks.

Suurim probleem kasvõi pagulaste teemal on see, et nemad saavad paremad tingimused kui siin kohalikud. See ei ole normaalne.

Loe edasi värskest ajakirjast Naised!