Kuidas meeletu inflatsioon talongid tõi

1992. aasta jaanuaris odavnes rubla kolm protsenti päevas. Poeletid olid igasugusest kaubast tühjad. Osalt muidugi seetõttu, et niipea, kui midagi müügile ilmus, krabati see kohe ära. Lootuses, et ehk õnnestub hiljem kallimalt maha müüa.

Tõenäoliselt oli kaubapuudusel veel mitu põhjust. Kõigepealt see, et tootjadki ei himustanud eriti müüa – paari nädala pärast teenib ju rohkem. Kui kusagil peale ülikülluses müügil oleva tomatipasta midagi saada oli, siis valuutapoodides (kel Soome mark taskus, oli kunn) ja kallilt kommertskioskites. Viru tänava putkadest sai isegi Marlboro sigarette ja muud kraami. Riigipoodides oleks hind võib olla kõrgemalegi tõusnud, kui valitsus usaldanuks hinnad vabaks lasta. Seda aga kardeti, sest tõenäoliselt oleks rahvas või vähemalt kriminaalsem osa sellest hakanud nälga jäädes kaupa jõuga võtma. Palk oli ju imeväike. Ja töötuid palju. Järjekorrad poodide juures aga venisid järjest pikemaks ja üha vähem oli inimestele midagi anda.