Kelle huvides oli Seli minema kangutada? (81)

Kõigile on selge ka see, et Neinar Seli ise sellest mingit kasu ei saanud ja Tallinna Sadam on läbi aastate toetanud olümpialiikumist sarnaste summadega.

Üleüldse kui vaadata EOK finantseerimist, mis on umbes 6 miljonit eurot aastas, siis selgub et umbes 80 protsenti sellest summast tuleb otse riigi eelarvest ja ainult 6 protsenti sponsorite toetusest. Muide, Soome suusakoondise eelarve aastas on 8 miljonit eurot.

Okei, võib-olla on Seli formaal-juriidiliselt tõesti süüdi, aga tuletan veel meelde kahte asjaolu. Tallinna Sadam kuulub sajaprotsendiliselt Eesti riigile ja ettevõtte kasum on umbes 30-40 miljonit aastas ehk raha andmine EOK-le oli maksumaksja vaatenurgast ühest taskust teise tõstmine. Riik on sadamast dividendituluna võtnud 220 miljonit ja lisaks veel 61 miljonit eurot tulumaksu. Huvitav rahapada, kas pole?

Sellist magusat rahamasinat ei saa jätta valedesse kätesse.

Ja kelle meelest oleks parem olnud, kui Neinar Seli ajaks variserlikku poliitikat, kus Tallinna Sadam poleks EOK-le raha andnud või ta oleks pidanud astuma emmalt kummalt kohalt tagasi?

Kui vaadata Tallinna Sadama otsuseid, mis on Juhan Partsi eestvedamisel tehtud - ebavajaliku jäälõhkuja ostmine kümneid miljoneid üle turuhinna, Saaremaa laevaliikluse segane tehing või siis juhatajate altkäemaksu võtmised miljonites. Tagantjärele vaadates on selge, et Seli tuli Tallinna Sadamast minema kangutada.

Riiki on kogu aeg Tallinna Sadama üldkooselukuna esindanud majandusminister ja otsesed suunised nendeks suurteks investeeringuteks on tulnud sealt. Millega Parts alustas, viis Palo lõpuni. Nähtavasti muutus Seli ebamugavaks, kuna majanduslikult sõltumatu inimesena ei saanud ta isamaaliste ministritega hästi läbi.

Partsi muudel vägitegudel nagu Estonian Air ei hakka ma praegu isegi mitte pikemalt peatuma. Taas räägime arvest, mis läheb maksumaksjale maksma üle 100 miljoni euro.

Ka peaminister ütles eile, et parem kui Neinar Selia astuks EOK presidendi kohalt tagasi. Vaatame siis EOK põhikirjast järgi, mis neil selliseks situatsiooniks varuks on.

EOK kõrgeim juht on president ja presidendi lahkumise puhul asendavad teda automaatselt asepresidendid. Neid on täna EOK-l kaks. Üks neist on Kristina Šmigun-Vähi ja teine on Toomas Tõnise.

See oleks küll kummaline, kui Šmigun, kes on aastaid dopingukahtluse all olnud, saab EOK presidendiks. Minu meelest oleks pidanud aumees sellise kahtluse puhul uurimise ajaks ennast ise taandama.

EOK järgmine võimuorgan on täitevkomitee, mis on sisuliselt selle ühingu juhatus. Vaatasin hämmastusega, et seal on üks juhatuse liige pankrotistunud ärimees Peep Aaviksoo. Kirjutasin suvel tema pankrotistunud ettevõtetest Rumeenias Postimehe veergudel mitmeid lugusid. Rumeenias põletati ära kümme miljonit investorite raha ja Aaviksoo ise on eraisikuna pankrotis.

Kahtlemta on see skandaal suur hoop Eesti olümpialiikumise mainele ja nähtavasti nüüd, kui Seli sealt ära kangutati, jääme me pikaks ajaks lootma, et Eesti saab ka oma esindaja Rahvusvahelises Olümpia Komitees (ROK) nagu olid seda Joakim Puhk ja riigivanem Karl Friedrich Akel. Minu meelest oleks Seli olnud vääriline kandidaat.