Mu päevad on eesmärgistatud ja ma tunnen, et see, mida ma teen, on kellelegi tähtis. Esimest korda elus suudan oma eksistentsi vajaduse endale ära põhjendada. Ja pange nüüd mu sõnu tähele – kõige parem tunne siin maailmas on teadmine, et oled kellelegi head teinud.
Kõik inimesed on tundlikud ja õrnad. Me kõik oleme eksinud oma mõtetesse, mineviku reetmistesse, hirmudesse. Kõigil on omad deemonid. Meie endi sisemine mikrokosmos on sageli kõik, mida tunnistame ja näeme. Aeg-ajalt juhtub siiski midagi, mis paneb asjad perspektiivi. Tavaliselt on see tõuge surm. Inimeste teeleminekud on ikkagi väga erilised hetked me elus, kui aeg peatub ja olulisus tuletab end meelde. Külmad šokid on vajalikud, sest need raputavad meid oma subjektiivsest maailmast välja ning panevad asju ümber hindama. Ehk ainult paariks tunniks, aga asi seegi. Paar viimast kuud koos nende probleemsete lastega on mulle toonud teadmise, et tegelikult on minu praeguses elus iga päev pühapäev.
Ilmselt vahetaksid kõik need lapsed kõhklemata oma mured minu murede vastu. Üritan iga päev seda endale meelde tuletada.
Üks mu tööülesanne on organiseerida lastele üritusi. Vahel ma kirjutan muusikutele, näitlejatele ja teistele avaliku elu tegelastele ning palun neil meie üritusest osa võtta. Laste jaoks on suur asi, kui piparkoogiõhtut tuleb läbi viima Elina Purde või tervisenädala viktoriini juhivad "Padjaklubi" tüdrukud. Õrnas eas iidoli nägemine on eluhetk. Iga kord kui kuulsale inimesele kirjutan, on mul sama jutt: toimub selline üritus, palun tule; kuna eelarve puudub, siis ei saa ma sulle raha maksta; ainus asi, mis sa selle eest saad, on tunne, et oled head teinud. Need inimesed, kes vastavad jaatavalt, kes tulevad kohale lihtsalt südameheadusest ja soovist lastele rõõmu valmistada, toovad mul alati pisarad silma. Need head inimesed panevad uskuma, et lahkus päästab maailma. Kuigi ma tean, et päriselt ei ole vist võimalik maailma päästa, siis ikkagi on lahkus vastumürk kurjusele.
Varsti on jõulud. Aeg, mil inimesed annetavad raha, käivad loomade varjupaigas ja teevad häid tegusid. Kahjuks tavatsevad inimesed ülejäänud aja aastast olla nemad ise.
Ma olen paar viimast kuud töötanud riskigrupi noortega. Aitan neil õppida, mängin nendega, kuulan neid, annan nõu, mõni tahab lihtsalt kallistada. Ma arvan, et see on kõige ilusam ja ausam töö, mida kunagi teinud olen.