Kopli liinidel ei saa enam peksa. See on nüüd paik romantikutele (69)

Möödunud nädalal viis üks mu telelugu mind korraks Kopli liinide kanti. Kuna käisin intervjuud tegemas õhtusel ajal, siis poolsaare tipp jäi tookord nägemata. Ometi tundsin kohe, et tegu on ääretult huvitava kandiga. Nii otsustasingi nädalavahetuse pika jalutuskäigu teha tavapärase Kadrioru asemel seekord Kopli liinidel ja ma ei pidanud pettuma. Retk sinna oli nagu sürrealistlik unenägu.

Pärastlõunane madal päike silitas kuldkollaseid vahtraid ja kastaneid. Siin-seal langes mõni leht ja tema vaikset maandumist oli tõepoolest kuulda, sest kogu poolsaare tipp tundus olevat inimhingetu. Mõnest majast oli alles jäänud ainult telliskividest laotud trepikoda. Osa majadest oli põlenud, kuid heegeldatud kardinad rippusid tulest alles jäänud kardinapuul ikka veel ja lainetasid vaikses tuuliilis. Ühe maja fassaad oli põlengus hävinud, kuid korter mis selle taga paistis seisis möbleerituna. Minusuguse möödakäija jaoks oli see nagu teatrilava, kus oli näha diivanit ja tugitoole, vana tapeeti ja isegi pilt oli seinas. Sellest majast oli mindud keset elu ja mitte kunagi enam tagasi tuldud.

Jalutasin edasi ja imetlesin tsaariaegset munakiviteed, mille taolist on vähe säilinud isegi vanalinnas. Mitte kaugel paistis täiesti tuulevaikne meri. Nagu metallplaat sillerdas see loojuva päikese käes. Kuskil kaugel jalutas inimkogu, kes kadus ühtäkki ühte inimhingetusse majja. Elu Kopli liinidel on kummituslik. Elektrit sealsetes majades pole, aga uksed kriuksuvad ja aegajalt on näha ka inimesi või õigemini nende varje.

Osadel liinidel ehk tänavatel on majad täiesti lammutatud. Mõnel majal paistavad õhtuhämaruses taeva poole ainult põlengus püsti jäänud korstnad. Elu siin poolsaare tipus on kaootiline ja võõral nagu mina on seda maailma raske mõista. Kes siin elab ja kuidas. Miks nad on siia jäänud? Kas neil on kuhugi mujale üldse minna...Aegajalt lööb silme ette tulevik. Mis võib siinsest saada? Kas see hetk, milles ma nüüd ja praegu jalutan on ajalooline kaader.

Ilmselt küll, sest kui koju jõudsin ja liinide kohta internetist rohkem infot otsisin, siis sain teada et tänavu augustis müüs Tallinna linn selle- üle 20 hektari suuruse ala- 1.9 miljoni euro eest firmale Fund Ehitus. Juba järgmisel aastal algavad seal ehitustööd. Kopli liinidele plaanitakse püstitada üle 500 korteri. Uurisin ka arhitektuurseid tingimusi. Maju sellisel kujul nagu nad poolsaarel praegu on- ei taastata. Üritatakse säilitada küll aga punasest tellisest laotud trepikodasid ja munakivi sillutisega teid. Kogu ala planeering majade asukoha ja mahu osas jääb tsaari ajal välja kujunenud tänavõrgustikuks. Lisaks on tehtud nõuded, et ehituse välisviimistluses kasutatakse looduslikke materjale.  Keda asi rohkem huvitab, siis arendusprojekti link on siin. https://www.tallinn.ee/kopliliinid/

Loodan väga, et sinna ei tule moodsaid käkerdisi, mis mõne aja pärast on moraalselt lootusetult vananenud. Mulle meenub kohe Kalamaja alguses olev Jahu tänava kant, kuhu ehitati värvilised majad vaatega merele. Ka nende ehitusel oli algselt juttu, et need on moodsas võtmes Kalamaja vanade majade moodi, kuid kui täna mere ääres jalutamas käin, siis on nende pilt minu jaoks aegunud ja kummaline. Kui me vaatame nende kõrval olevaid vanu maju, siis nende pilt mõjub ikka veel idülliliselt. Kõigest kümne aastaga mõjuvad Jahu tänava kunagised uued majad aga nagu Lasnamäe noored sugulased. Ma loodan, et uued ehitised saavad olema avalikkuse tähelepanu all ja ka ise hoian kindlasti sealsel arengul silma peal.

Kahju, et Kopli liine ei õnnestu taastada tsaari aegselt, kuid samal ajal miks mitte mõelda, et kasvõi fassaad võiks olla kunagise koopia. Kui vaadata alles jäänud arhitektuuri, siis on tegu ju võrdlemisi lihtsakoeliste ehitistega, mis on täna rahva seas väga hinnas.

Mina usun, et Kopli liinide asukoht on Tallinnas üks paremaid. Meri on käega katsutav ja kesklinn vaid kümne minutilise trammisõidu kaugusel. Viimsi on armastatud mere äärne paik, kuid logistika sinna tipptunnil on täiesti ebareaalne. Kopli liinid seevastu merele nii lähedal ja atmosfäär justkui linnast väljas. Ümberringi on veel lisaks suured vanad pargid.

Jalutasin Kopli liinidel hea mitu tundi ja see oli tõesti nagu rännak mingis filmis. Justkui oleksin ma sattunud linateosesse, kuhu on valitud kõige paremad miljööd ja rekvisiidid.

Mingil hetkel kui nautisin merevaadet astus veest välja spinninguga kalamees. Rääkisin temaga paar sõna juttu. Tuli välja, et mees püüdis seal kandis meriforelli. Seekord läks ta koju ilma saagita, kuid teadis rääkida, et möödunud nädalal püüti sealt välja ligi viie kilone meriforell.

Õhtuhämarus kiskus ööks ja pidin hakkama nagu kalameeski kodu poole minema. Mingit hirmu ma seal ei tundnud ja tundus, et põlvkond narkomaane, kes seal kunagi tegutsesid on tänaseks läinud manala teed. Järgi on jäänud need, kes võõrast pigem kardavad, sest iga hetk võib keegi nad majast välja lüüa. Oluline on veel mainida, et kõikjal on üleval valgustus ja pimedaid nurki õhtusel ajal sealsetel tänavatel eriti ei ole.

Igal juhul soovitan kõigile jalutuskäiku Kopli liinidel enne kui see miljöö seal hävib. Seda tunnet, mis sealses inimtühjuses tekib on raske seleteda. Rännak mahajäetud majade keskel annab ikka veel- ka nii palju aastaid hiljem- märku sellest, mis seal kunagi oli.