Nõukogude aja lõpus tundus pagulane Eestis sürrealistlik sümbol ja unistus heaoluühiskonnast (21)

See oli huvitav seos, sest raamatus kirjutatakse just sellest samast Pingviini jäätise kohvikust, mille rendilepingu pikendamisega nüüd siis kakskümmend aastat hiljem ikka veel tegeletakse.

Esimene Pingviini jäätise kohvik asus seal samas kohas, kus Kofkini kohvik Raekoja platsil ka praegu. Seal müüdi Estkompexim vorste ja jäätist.

Mina mäletan taolist kohvikut ka Tartus Rüütli tänaval, kus müüdi sama firma šampinjoni ja paprikaga vorsti ning apelsini maitselist jäätist. Pärast Nõukogude aega tundusid need maitsed taevalikud.

No igal juhul - lugesin seda raamatut ja muudkui muhelesin, sest seoseid tänasega leidus seal rohkemgi.

Ühes kohas kirjeldab Mihkel Mutt unistavalt tuleviku vaba Eestit. Mis seal siis saama hakkab?

Tõeliselt vabas Eestis hakkavad kolmandate riikide asukad Muti unistuses poliitilist varjupaika küsima ning mustanahalised hakkavad puhastama meie tänavaid.

Toona tundus see kõik muide nii kauge ja sürrealistliku unistusena, et Mihkel Mutt ei tundu ise ka seda paradiisilikku tuleviku Eesti elu uskuvat. Mustanahaliste tööliste ilmumine tänavatele on tema jutus nagu unistus Star Treki filmis. See ei ole lihtsalt võimalik, et selline paradiis siia saabub ja et elu Eestis läheb nii heaks, et keegi siia vabatahtlikult tulla soovib. Kasvõi tänavaid pühkima. Teekond taolise heaoluühiskonna poole tundus 1990ndate alguses meeletult pikk.

Ja nüüd on see Muti unistus peaaegu täide läinud. Pagulased on siiapoole teel ja meil räägitakse Eestist nagu oleks see Monaco või mõni muu tax free paradiisisaar, kuhu kõik nii kangesti tulla tahavad ja mida me ülekõige kaitsma peame.

Minu meelest käib üleüldse hetkel kummaline kaubitsemine pagulastega meie ühiskonnas....Senini on meile ju teada olnud kvoot, et kolmandatest riikidest saabub siia igal aastal umbes 1200-1300 inimest. Teiseks, kui inimesel on olemas Schengeni viisa või elamisluba, siis saab ta alati vabalt Eestisse tulla.

Täna pole aga märgata mingisugust tohutut massimigratsiooni siia. Pigem on see inimõiguste piiramine, kui me hakkame põgenikke vägisi Eestisse tooma?

Kummaline kaubitsemine ongi sõnakõlks minu jutus seetõttu, et me lepime neid asju kokku Euroopa Liidu sees, aga inimesed ise samas siia tulla ei taha. Või üritame me tõesti Mihkel Muti kunagist unistust- nagu tema raamatus- täide viia?