Põhimaanteede ehitus Eestis on üks olulisemaid punkte riigi arengus üldse. Sellest sõltub elu võimalikkus väljaspool Tallinnat, kuid kummalisel kombel ei pea riik seda piisavalt oluliseks.
Kristen Michal teatas täna kurva uudise, et lähemal ajal Eesti põhimaanteesid nelja rajaliseks ei ehitata. Jutt käib Tallinn-Narva ja Tallinn-Tartu teedest. Täpsem oleks vist siinkohal nimetada ka Tallinn-Tartu-Luhamaa maanteed ja Tallinn-Pärnu-Ikla maanteed.
Mida selline otsus siis tähendab?
Kõigepealt puudutab see mind isikliult. Käin peaaegu igal nädalavahetusel Tartus ja olen ammu loobunud sinna sõitmast autoga. Viimast olen ma teinud vaid äärmisel vajadusel.
Tihti mõtlen teel Tallinnast Tartusse, kas jõuan üldse eluga kohale. Eriti vastikud on möödasõidud kolonnis. Pea alati on teel hullud juhid, kes teevad nii ettearvamatuid manöövreid, et ka kõige korralikum autojuht võib nendega silmitsi seistes surma saada.
Selliseid autojuhte ei peata ka ohtrad kiiruskaamerad, sest iga kord on nad kohal ja sõeluvad ohtlikke olukordi tekitades kaherealisel teel. Viimasel ajal sõidan üldse Tartusse rongiga, sest tekkivat õõvastavat tunnet, mil buss hakkab veoautodest mööda sõitma, on raske kirjeldada.
Kui isiklik seotus kõrvale jätta, tuleb kohe mängu regionaalpoliitika. See, et riik kulutab ETV+'i jaoks miljoneid on muidugi tore, kuid kas side pealinnaga ei ole näiteks Narva ja Ida-Virumaa arengule tähtsam?
Eesti on eurotsoonis ühest küljest kõige rikkam, kuid teisest küljest kõige vaesem riik. Rikkam selles mõttes, et meil ei ole praktiliselt üldse riigivõlga. Meil ei ole isegi mitte riiklikke võlakirju. Siinkohal rõhutan, et ma ei räägi eraisikute laenukoormusest.
Arvestades Euroopa Liidu toetusi ja Eesti riigi oma finantseeringut, oleks täiesti võimalik need maanteed tegelikult kiiremas korras valmis ehitada. Pealegi on see investeering, mida ei saa meilt keegi hiljem ära võtta.
Mulle on jäänud veidi arusaamatuks Rail Balticu kasutegur. Olen nõus, et kiirrongid Eesti piires ja Riiga on väga hea mõte, kuid seda ma küll hästi ette ei kujuta, et hakkavad tohutud reisijatevood liikuma Kaunase või Vilniuse suunas, rääkimata Poolast või Kesk-Euroopast. Samas on ka selleks Rail Balticul rahalised vahendid olemas.
Meenutan, et kõige lähem metropol Eestile on üle viie miljoni elanikuga Peterburg. Helsingist on muide võimalik sinna rongiga sõita 3.5 tunniga. Tänane riigipoliitika, kus ei võeta laene selliste oluliste infrastruktuuride arendamiseks, on lühinägelik. Eriti arvestades seda, et me toetame Kreeka abifonde sadade miljonitega ja see raha läheb meist mööda.
Olgu, tegemist võib olla tagatisfondidega, mida ei tule kunagi realiseerida, aga samas kui me kasutaksime selle raha oma riigis oma inimeste peale, siis tugevdaks see ka Euroopa Liidu idapiiri. Lisaks tagaks see selle, et üldse siin piiri ääres keegi elaks.
Kirjutasin laenu võtmisest põgusalt ka suvises blogis, mis peatus Kreeka võlakoorma teemadel. Ma ei räägi neist laenudest, mida Kreeka on võtnud pensionite ja riigisektori palkade maksmiseks, vaid riigi põhilisest kohusest, mida eraettevõtjad teha ei saa.
Selline laenu võtmine ei ole Eesti riigile otseselt küll kasumlik, kuid pikas perspektiivis on see riigi edule hädavajalik.
Kindlasti on nüüd neid, kes vaidlevad mulle vastu, et riik peaks säilitama praegust joont ja mitte laenu võtma. Toon siinkohal hästi lihtsa näite – korteri ost.
Ühest küljest võib inimene elada kitsikuses ja koguda raha korteri ostuks kakskümmend aastat. Teine variant on osta korter pangalaenuga kohe ja elada paremates tingimustes nüüd ja praegu.
Eesti riigiga on täpselt sama lugu. Ühest küljest me võime ju lükata olulisi otsuseid edasi tulevikku ja koguda, kuid teisalt me kannatame ju praeguses hetkes enim.
Kas inimväärsem elu praegustele kodanikele on tõesti nii hukkamõistu väärt mõte?
Kommentaarid