Nende naiste laulud on hoopis millestki muust, kui tavalised analoogsed haldjahäälsed naisühendused tavakujutelmades laulaksid. Igatsus, ihkamine, kadunud armastuse valu? Jah, ka see. Ennekõike on see aga eneseteadlikkuse eneseabiõpik, mida teha siis, kui truudusetu mees sind lollitama hakkab. Kui nende laul oleks söök, oleks see rabarberivaht – pealt vahukoorene, seest tervendavalt hapu. Neil haldjatel on korralikud hambad.
Naised köögis ehk poetess Kristina Ehin, regilaulik Kairi Leivo, Rootsi-Eesti juurtega muusik Sofia Joons ning rahvamuusik Katrin Laidre kogunesid vaid mõned head aastad tagasi Viljandis.
Kõige ammusemad tuttavad, kes üksteise energiat kasvatanud, on Katrin ja Kairi, kes kohtusid juba aastal 1994. Viiuliõpetaja Sofiaga kohtus Kairi neli aastat hiljem, Katrin veel veidi hiljem. “Kokku saime kõik siis, kui mina Viljandisse tulin,” turtsatab Kristiina ja kõik pahvatavad naerma. “Juhtub ju see, et kui kõik on oma oravaratastes, ei sünni midagi muud. Kui olime kõik Viljandisse saanud, oli justkui uus valge leht, millest sai midagi võrsuda,” lausub Sofia. “Ka meie kodude stiilis Viljandi vanalinnas ja agulis oli midagi sarnast,” lisab Kristiina. Ühendasid ka osaliselt sama vanad lapsed, keda on vapra neliku peale seitse – Kristiinal ja Sofial kummalgi üks, Kairil kaks ja Katrinil kolm.
“Me avastasime, et saame teha neljakesi koos seda, mida tavaliselt tehakse eraldi, ja et see on märksa toredam ja efektiivsem,” räägivad daamid. Koju pead ju ikka minema ja lapsele süüa tegema ja vahel tahaks lauldagi – koos teha on märksa toredam. Peale muu suupärase kokati nende köökides valmis sõnad ja viisijupid, mis on nii rahvalikult arusaadavad kui ka naiselikult mahedad – ja õiglased. “Me tegime seda enda jaoks. Kui mina ja Kristiina läksime Viljandist ära, tekkis mõte panna see purki, kah enda jaoks,” lisas Sofia. “Me pole siiani tundnud, et teeme bändi, see on pigem eluline vajadus,” täheldab Kristiina.
Edasi loe värskest ajakirjast Naised!