Millised on maailma kõige ebasõbralikumad linnad ehk Kuidas bussijuht minu peale lärmas (18)
Pärast Tartust Peterburi sõitmist mõtlesin kirjutada just sel teemal. Siis aga mõtlesin, et äkki see oli lihtsalt juhuslikult minu ebameeldiv kogemus. Kui Peterburi kõige ebasõbralikemate linnade kolmandal kohal on, siis järelikult ikka ei ole.
Saabusin Tartust Peterburi hommikul, peaaegu terve öö olin bussis olnud. Korralikult magama jäin alles hommikupoole ööd. Kuulsin küll läbi une, kuidas bussijuht midagi mitu korda ütles, aga ei pööranud sellele eriti tähelepanu. Uni oli suurem.
Tegin silmad lahti, kui olime ühe bussijaamana tunduva hoone juures ja paljud inimesed väljusid. Läksin siis välja ja küsisin bussijuhilt, kas see on see koht, kus ma olema pean (tädi oli mulle öelnud, kus täpselt pean maha tulema).
"Ma ju ütlesin mitu korda seda mikrofoni!" teatas bussijuht nipsakalt.
Mina olin segaduses – kas me oleme sellest kohast juba möödunud? "Ee, ma ei saanud päris hästi aru," ütlesin. Lõppude lõpuks ei sunni mind keegi vene keelest aru saama, sellel liinil sõidab neidki, kes vene keelt ei oska. Näiteks nägin bussis noormehi, kellel oli käes Prantsusmaa pass. Vaevalt nemad vene keelt mõistavad.
"Ma ju ütlesin mitu korda mikrofoni. Tuleb kuulata," õiendas juht edasi. Okei, ma sain aru, et te seda ütlesite, aga ma magasin – kas me oleme juba sellest kohast möödunud?
"Roni parem bussi," kohmas bussijuht.
Appi, sellise käitumise osaks pole ma küll kunagi saanud! Sest Ladina-Ameerikas, kus ma pikalt reisisin, on hoopis vastupidi – kõik ninnunännutavad sind. Ja Eestis pole ka kunagi nii ebameeldiva suhtumise osaliseks saanud.
Tulin tagasi bussi ja istusin ühe eestlanna kõrvale, kes oli ka Tartus peale tulnud ja kellega me piiripunktis paar sõna vahetasime. Rääkisin, mis just juhtus ning sellepeale jutustas tüdruk, mis temaga Moskvas (maailma kõige ebasõbralikumaks linnaks tunnistatu) juhtus.
Nimelt oli tal Punase väljaku läheduses hakanud king niimoodi hõõruma, et veri oli peaaegu väljas. Kuna apteeki polnud kusagil näha, läks ta sealsamas olnud kiirabiautost küsima, kas nad saavad ühe plaastri anda.
"Ei! Meil ei ole!" teatati kurjalt.
Aga mingem nüüd Peterburi tagasi. Kui lõpuks õigesse bussijaama jõudsin, küsisin seal seisvalt turvamehelt, kus on piletikassa. Samal ajal oleks üks mööduv naine mind sõna otseses mõttes pikali jooksnud. Ta vist üldse ei hoolinud, et keegi on ees. Isegi turvamees hõikas talle midagi järele – kahjuks ei saanud aru, mida see tähendas.
Nädalajagu hiljem Peterburis käies visati aga metroojaamast tulles mulle kätte üks brošüür. Kuna tegemist oli pigem viskamise kui andmisega, kukkus see lihtsalt maha. Ja siis sai mees kurjaks: et mida sa viskad mu antud asja maha?
Ma ütlesin talle vastu, et äkki siis annad selle mulle kätte, mitte ei viska maha. Andis uuesti, ei kobisenud rohkem.
Rääkides Venemaast, siis eelkirjeldatud kohtlemise osaliseks olen saanud ainult suurlinnades. Väikestes kohtades ollakse kordades sõbralikumad.
Kommentaarid