Tere. Olen ise ka lahutatud. Olime eksiga tegelikkuses lähedased ja lahku minnes lubasime ka viisakat suhtlemist üksteisega. Kuna lapsed on ühised ja lahku läksime ka rahulikult. Kõik oli enam vähem ok kuni eks leidis omale uue naise. Kuna varem käidi ikka lapsi vaatamas ja sai ka hädas abi küsida või nõu pidada mõne auto murega siis nüüd oli sellel kriips peal. Mul ei olnud sellest suurt hullu midagi , kuna minul oli armastav uus mees olemas, kuid lapsed olid need kes isa igatsema hakkasid mingi hetk. Mida rohkem aeg edasi seda rohkem me tülli läksime eksiga. Nüüdseks olen oma arvamust muutnud sellest, et peale lahutust me sõpradeks ei jää. Uued elukaaslased, uus elu. Sõprus oleneb paljudest asjaoludes. On võimalik sõprus peale lahutust, kuid milliseks sõpruseks see jääb see on juba küsimus.
Pigem ei tunne enam, milleks siis lahku minna ,kui jätkub teineteise elus see töllerdamine. Kumbki oma eluga edasi ja suhelda minimaalselt niipalju kui lapse jaoks vajalik.
Minu vanemad läksid lahku, kui olin 5-aastane ja nemad jäid kuni surmani lähedasteks sõpradeks, sagedasi kohtumisi ei olnud, aga hädas tormati küll teineteisele appi.
minu eks tuli ka külla mesimagusa jutu ja veiniga.igaks juhuks viskasin ta välja,tont teab mis ta haudus.parem on eemale hoida,et ei sattuks mõttetult naisepeksja nimekirja või midagi muud.
EI. Mees ja naine ei saa niikuinii sõbrad olla. Paljud naised nii tõsimeeli arvavad. Üks või teine osapool loodab ikka midagi enamat. Veelvähem, peale abielu!
14:11 to lahutanu (minu jaoks küll tundmatu)6. september 2015, 17:18
Mul endal puudub kogemus, aga mõne tuttava naise järgi võin võin öelda, et on säilinud küll lahkuläinutel normaalsed suhted, suheldaks siis kui on mingi eluline probleem ja seda üliharva, aga see pole sõprus. Tekivad ka toredatel, kenadel, intelligentsetel naistel meesoost sõbrad, kelle esindajaks olen näiteks mina. Sõbra juurde pöördutakse kui on probleeme, kui o hea tuju, et seda jagada,, jne. Aga see pole minu teema ja pealegi veel netis taidlemiseks.
Milleks sõbrustada eksmehega? Abielu või kooselu tähendab, et antakse lubadus vastastikuseks pühendumiseks ja laste koos kasvatamiseks. Kui lahku minnakse, siis järelikult on mingil põhjusel see pühendumine olnud vähene või pole olnud vastastikune. See tähendab, et tõotus pole vett pidanud. Sõprus ei saa sel juhul enam siiras olla, lahutuse puhul on valdavalt tegemist ju ka usalduse kadumisega. Kuidas sõbrustada, kui sul pole usaldust? Teiseks, eluaeg on piiratud ressurss. Seda ressurssi tasub kasutada oma väärtuslike ja kallite suhete hoidmiseks. Prioriteedid olgu paigas. Eelnev ei tähenda, et eksiga peaks vaenutsema, neutraalne ja viisakas suhe oleks täiesti piisav.
Täpselt õige, suhe peaks olema lihtsalt viisakas Mingist sõprusest rääkida on naljakas. Moes on toonitada, et peale lahkuminekut on suhted paremad kui enne. Täielik jama, ütlen ma. Oleks siis võinud ju koos elada kui kõik nii ilus. Mina vähemalt ei kujuta ette sellist asja.
Mina läksin oma mehest lahku,sest tema elas meie abielus oma eelmist elu.Eelmisest abielust neil lapsi ei olnud ja eksnaine on mu mehe parim sõber,siia lisaks veel naise sugulased ja ühine sõoruskond.Meie elu nägi välja selline-esmaspäevast reedeni töö ja kodu,reede hommikul hakkas mees kibelema,et läheb korraks oma eelmise naise juurest läbi,nad ju sõbrad .Siis selgus,et ups,nende ühised sõbrad olid ka korraks läbi astunud või selgus viimasel minutil,et naise emal oli juubel ja kuidas väimees siis eksämma ei austa,sõbrad ju.Sageli kujuneski sõprade aitamisesest,austamisest,lohutamisest terve nädalavahetus.oma naine saab ju hakkama,sõbrad on tähtsad.Ühelt järjekordselt 'Missioonilt' naastes oli mehe üllatus suur kui korteri võti ei avanud ust ja mingid kohvrid seisid ukse taga.
KOMMENTAARID (19)