Eelmises blogis kirjeldasin seda, kuidas ma lennukist maha jäin ja kurvameelselt Narva-Jõesuusse saabusin. Kuigi südames arvasin, et olen puhkuse kaotanud- sain positiivse kogemuse osaliseks. Mind tervitas suurepärane hotell, ilm ja kohapealsed toidud. Mõtlesin, et nii palju on elus olnud ebaõnnestumisi, mil olen maksnud kalli hotelli, restorani või reisi eest, kuid olnud siis neis südamepõhjani pettunud. Eks need lood ole ka kirjutatud ju ikka selleks, et teisi lugejaid hoitada. Ärge raisake, ärge minge, ärge proovige... mitte kirumiseks, vaid ikka hoiatuseks ja soovituseks! TripAdvior ja muud reisijutud ning taolised veebileheküljed on selliseid soovitusi ju täis!
Seekord olin oma reisi üle siia Narva-Jõesuusse tõesti nii rõõmus, et soovisin seda lugejaga jagada. Esimest korda üle pika aja pole ma SPA's pettunud. Kõik on puhas, ilus, rahulik. Ma olen leidnud koha, kus on mõistlik ja delikaatne teenindus, head hinnad jne. Miks mitte seda kirja panna ja soovitada teistelegi! Ma ise olen piisavalt hotelle nii Eestis kui maailmas väisanud ja hiljem kodus kahetsenud, et miks ma küll sinna või tänna läksin ja nii palju raha hakkama panin.
Täna tunnen ma ennast aga kuidagi imelikult, sest kommentaarid minu eelmise postituse juures olid arusaamatud. Neid ei olnud küll palju, aga piisavalt et tuju rikkuda. Mind süüdistati reklaamteksti kirjutamises! Et mis õigusega ma julgesin Meresuu hotelli kiita, kohalikku rannariba ülistada ja soodsaid kodurestorane soovitada.
Olen juba mitu päeva end suisa selle positiivse teksti kirjutamise pärast halvasti tundnud. Kas see tõesti oli reklaamtekst? Kas ma tegin midagi valesti...Võtan oma tööd tõsiselt ja seetõttu süüvisin oma positiivse alatooniga sissekandesse eriti sügavalt. Kas tõesti kiitus ei ole meedias lubatud...kiruda võib nimedega, aga kiita ei tohi.
Kõige imelikum on aga asja juures see, et ma maksin selle kogemuse eest oma enese rahaga. Ma tasusin oma taskust hotellitoa eest, oma toitude ja reisi eest.. miks ei tohi ma oma positiivset kogemust siis teistega jagada. Kummaline, kas pole?
Mina jään siiski enda juurde. Pärast mitmete kohtade külastust Eestis olen olnud kuhjaga pettunud. Teenindus on olnud paljudes kohtades alla igasugust arvestust.
Pärnu on olnud ülehinnatud ja hotellid on seal ülemõistuse hindadega ja kallimad kui Roomas. Saaremaale on võimatu sõita ilma tundide kaupa praamijärjekorras istumata jne.
Seetõttu julgen kiita Narva-Jõesuud, mis on olnud meelis suvituskohaks paljudele eestlastele läbi aegade. Kui siin sobis Marie Underile, Tammsaarele, Vildele, Georg Otsale, siis miks mitte ka minule ja paljudele teistele eestlastele.
Narva-Jõesuus on säilinud sharm ja 7km pikkune rannariba, mida on juba aastasadu kiidetud nii siin Eestis kui Peterburis.
Täna võtsin kohalikust raamatukogust Viktor Strelkovi raamatu 'Hungerburgi kuldne ring', mida ma rannas peesitades lugesin. See jutustab Narva-Jõesuust ja siinsest ajaloost. 106 leheküljel kirjeldab Strelkov seda, kuidas 1944. aastal külastas Narva rinnet Adolf Hitler ja seejärel lõunatas Füürer pansionaadis 'Irene', mis täitis sõja aastatel haavatud Wermachti ohvitseride laatsareti ülesandeid. Oh imet! Minu teada pole ei Stalin ega Hitler kumbki Eestis viibinud ja nii palju kui olen täna googeldanud, siis rohkem märke ma sellest külaskäigust pole leidnud. Mõtlesin Strelkovile lausa kirja saata, kust tema info pärineb. Huvitav lugu.
Igal juhul on Narva-Jõesuus palju ajalugu ka ilma Hitlerita ja ma täiesti mõistan, miks see on olnud inspireerivaks paigaks kõigile meie kultuuritegelastele läbi aegade. See on postitus, millele ma julgen panna oma nime alla ja öelda, et kui te pole varem siia sattunud, siis tulge kindlasti. See on koht, kus suvel ei pea pettuma. Rahvas on sõbralik, teenindus hea, hinnad soodsad ja puhkust küllaga.
Kommentaarid