Narva-JõesuuFoto: Arno Saar
Blogid
22. august 2015, 21:22

Kuidas ma Amalfi ranniku asemel Narva-Jõesuusse sattusin (11)

Möödunud kolmapäeval pidin sõitma nädalaks ajaks Itaaliasse Amalfi rannikule puhkama, kuid lõpetasin hoopiski Narva-Jõesuus.

Mõtlesin kevadel, et olen seekord eriti kaval. Kunagi varem ei ole ma reisi nii pikalt ette planeerinud. Olen alati piletid ostnud kuni kolm nädalat ette ja siis sõitnud. Märtsis pakkus AirBaltic aga pileteid Itaaliasse eriti soodsa hinnaga. Tavaliselt maksab pilet kõrghooajal – augustis – ühele inimesele Itaaliasse vähemalt 400 eurot. Kevadel sai aga 300 euro eest kaks piletit.

Ausalt öeldes isegi kummaline oli reisi nii pikalt ette planeerida ja aeg-ajalt mõtlesin, et seda reisi ei tulegi.

Sel suvel ei ole ma saanud eriti puhata, vaid olen koguaeg tööd teinud. Enne reisi tegin veel eriti suure auruga, et kõik oleks ikka ette tehtud.

Kui reisikuupäev lähemale tuli, ei potsatanud aga minu postkasti ühtegi kirja, mis teataksid, et pean tegema elektroonilise check-in'i. Lõpuks helistasin ja kontrollisin Air Balticust ja selgus, et olin kirjutanud emaili aadressi gmail.com asemel mail.com.

Ebaedu lahendatud.

Nüüd jõudis kätte päev, mil ma pidin kell 06.00 hommikul Tallinnast välja lendama. Lennujaama jõudsin õigeagselt, pardakaart oli näpus. Läbisin turvakontrolli, kus vaadati minu ID kaarti ja piletit. Sealt lasti mind ilusti läbi.

Jalutasin rahulikult lennujaamas ja kuivõrd lennuni oli veel jäänud ligi tund, siis jõin rahulikult kohvi ja vaatasin inimesi, kes moodustasid väljuva lennu juures juba 40 minutit varem järjekorra.

Ise vaatasin neid inimesi imeliku pilguga. Ma olen varasemalt väga palju reisinud ja pole kunagi aru saanud, miks reisijad trügivad lennukissse, kui istekoha number on nagunii olemas. Kõige kummalisem on seda vaadata siis, kui olen läinud üle ookeani reisile ja inimesed on sunnitud 12 tundi lennukis istuma, aga alguses proovivad ikkagi esimesena lennukisse saada...Ehk siis istuvad veel tunni lisaks vabatahtlikult, kuni väljalennuni.

Nagu ikka olin ka seekord viimaste seas, kes lennukisse läksid. Näitasin oma piletit ja ID-kaarti ja oh õudust – klienditeenindaja vaatas mu isikut tõendavat dokumenti ja teatas, et tegu on aegunud dokumendiga. Tõepoolest! Olin hommikul kiirustades kaasa võtnud ID-kaardi, mille kehtivus lõppes selle aasta jaanuaris. Õige ID-kaart oli kodus.

Kuna lennuni oli jäänud 10 minutit, siis koju ma enam minna ei jõudnud. Ma ei tea, miks lasti mind sellega lennujaama, sest kui aegunud dokumenti oleks turvakontrolli eelselt märgatud, oleksin kindlasti jõudnud hommikul, kus linn on liiklusest tühi, õige dokumendi ära tuua.

Ausalt öeldes olin lennujaamas pisarates ja kui ma küsisin AirBalticu kioskist, kas saan oma sõidu uue pileti vastu vahetada, öeldi mulle, et kuna ostsin piletid märtsis sooduspakkumisega, siis seda teha ei ole võimalik. Estonian Air pakkus sama reisi hinnaga 600 eurot ühe otsa eest ja ja FinAir sada eurot soodsamalt. See lend oleks aga väljunud kell 08.00 hommikul.

Nüüd aga tundus, et kellegi suurema käsi oli selle reisi ära hoidmisel mängus. Kui proovisin FinAir kioskist lennupiletit 500 euro eest osta, siis tõrkus pank. Kaardimakset ei teostatud, ükskõik kui palju ma seda ka proovisin. Helistasin panka ja küsisin, milles on asi ja mulle vastati, et klienditeenindus tuleb tööle alles kella kaheksast, mil mu lennuk aga juba väljuma oleks pidanud. Panga osakond, mis sellest kellast varem kõnedele vastab, saab ainult kaarte kinni panna.

Istusin lennujaamas ja lihtsalt nutsin. Pole olnud reisi, mida ma oleksin nii kaua aega oodanud, kui see. Mõtlesin, et mida ma teen. Koju tagasi minna kohe kuidagi ei tahtnud. Aga kuhu ma võiksin ometi selle kurva tujuga sõita?

Kolmapäeva hommik oli päikseline. Kell oli 07.30 kui avasin lennujaamas arvuti ja vaatasin Eestis erinevaid sihtkohti. Saaremaal olen käinud ja Hiiumaal samuti. Lõuna-Eestis olen ka ringi tuuritanud.

Korraks käis mõttest läbi Ida-Virumaa. Booking.com pakkus seal kandis välja Meresuu Spad Narva Jõesuus, kus ma olin viimati lapsena.

Otsustasin, et lähengi sinna. See on üks koht Eestimaal, mida ma ei ole aastakümneid näinud. Pealegi tundus, et tuleb rannailm.

Istusin autorooli ja põrutasin sihtkohta, aeg-ajalt pisaraid pühkides. Kella kümneks olin juba Narva Jõesuus. Kuivõrd hotellis sai tuppa minna alles kella kahest, andis sõbralik hotellitöötaja seniks võimaluse minna spaasse.

Ausalt öeldes ei ole ma end kunagi eriliseks spaatajaks pidanud, aga Meresuus muutusin ühtäkki paadunud spaahundiks. Tulin sealt välja vist neli tundi hiljem, olles proovinud kõiki saunasid, mullivanne ja basseine.

Kuna tegemist oli kolmapäevaga, siis oli spaa suurepärane kogemus. Kui tavaliselt tormab sellistes puhkekohtades ringi massiliselt lapsi ja inimesi, kes torudest alla kihutavad, siis Meresuus oli täielik vaikus ja rahu.

Minuga oli koos spaas umbes kümmekond inimest. Ihule ja hingele oli see raskel hetkel tore kogemus.

Pean kiitma kohalikku klienditeenindust nii hotellis kui restoranides kogu Narva-Jõesuus. Ei mingit üleliigset tähelepanu, vaid diskreetne teenindus. Enamus rahvast olid venelased, nii teenindajad kui kliendid, aga ääretult rahumeelsed ja viisakad. Ei mingit karjumist, lärmi, ebaviisakust, vaid vaikus, rahu ja viisakus.

Narva-Jõesuus tervitas mind kilomeetrite pikkune puhas liivarand. Kindlasti etem kui Pärnus või Tallinnas. Ma ei näinud silmapiiril mitte ühtegi prügi ja kogu piirkond oli uskumatult puhas. Kuivõrd rand on nii suur, siis võrreldes Pärnu või Piritaga leiab igaüks endale sealt privaatse koha, kus omaette olla. Samal ajal oled ikkagi linnas ja kõik on käe- jala juures.

Narva-Jõesuu oli kunagi Peterburi aristokraatide lemmikpaik ja ka Eesti Vabariigi ajal oli see soositud puhkekoht. Võin täna kinnitada kõigile, kes siin pole aastaid käinud, et igivana šarm on siin endiselt olemas. Okei, keegi võib ju vastu vaielda, et vanad nõukogudeaegsed pooleliolevad sanatooriumid ei ole silmale ilusad, aga kui neid just mitte otsida, siis kõrgete mändide vahelt ei pane neid isegi mitte tähele.

Sain rahulikult rannas päikest võtta, hotellis spaatada ja männimetsa tänavatel ja parkides jalutada. Tegelikult ei ole ju vahet, kas ma lähen puhkama Itaaliasse või Narva-Jõesuusse, sest oluline on saada puhkust.

Täna on mul meeletult hea meel, et jätsin oma reisiks kogutud säästud kodumaale. Itaalias olen ma käinud nagunii kordades, aga Narva-Jõesuus olin üle kahekümne aasta teist korda ja ma ei pettunud.

Tuba Meresuus maksis muide 80 eurot ja seda raha soovitan julgelt kulutada. Selle sees oli täiesti uues hotellis superluks hotellituba imeilusa vaatega taevasse kõrguvale männimetsale ja merele. Piiramatu kogus spaateenust ja rand, mis jäi umbes paari minuti kaugusele hotellist. Lisaks sellele oli hinna sees rikkalik hommikusöök.

Kohalikku koloriiti ehk muud toitu sai proovida teistes väikestes kohtades. Minu isiklikuks lemmikuks kujunes kohvik Lemmik, kus ma ei saanud kuidagi ilma juustu-keelesalati Lemmikuta (3.50 eurot).

Sellist salatit ei ole ma kunagi varem saanud ja tellisin seda iga päev.

Seljanka oli samuti selles kohas kindlasti parim, mida olen elus maitsnud (3.50 eurot). Hästi mekkis ka külm borš (3 eurot) suvises kuumuses. Lemmikus pakutaksegi vene koduseid toite ja kohvik asub kohe peatänava ääres.

Teine koht, mida ma Narva-Jõesuus soovitan külastada, on Meretare. See on ainuke koht muuseas, mis asub otse rannas. Seda kohta soovitan just õhtusöögi paigana, kuna toidu kõrvale saab nautida päikeseloojangut vaatega Soome lahele. Hinnad on küll nõksa kõrgemad, aga proovige kindlasti ära kohalik delikatess grillitud silmud (11 eurot).

Ida-Virumaal tundub jätkuvat ka minu lemmik õllesorti – Sillamäe õlletehase vaskset Müncheni märjukest. Tallinnas ei ole seda eriti kuskilt saada, aga siin voolab igas kohvikus õllekraanist.

Igal juhul aitäh saatusele, mille iganes pärast see mind läbi erinevate katsumuste just Narva-Jõesuuse saatis. See on koht, mida ma soovitan kõigile nii suvel kui talvel. Eriti neile, kes armastavad minule sarnaselt rahulikku puhkust ja soovivad eemale hoida melust ja tuttavatest nägudest Pärnus.

Narva-Jõesuu on tõeliselt privaatne meelelahutus.