Blogid

Eesti poeketid petavad oma kliente. Kaevata pole võimalik kellelegi! (123)

Katrin-Linda Lust, 14. august 2015 22:14
Foto on illustratiivne.Foto: Tiina Kõrtsini
Viimasel ajal poode külastades olen ennast välja vihastanud. Poeketid tegelevad pettuse või hämamisega ja oma õiguste kaitseks ei ole nende probleemidega ka kuskile minna. Pood saadab minema ja politsei naeraks välja.

Paar nädalat tagasi hakkasime Tartus ema juures grillima. Ostsime kohalikust supermarketist (suurest ketipoest, mis soovib, et neid tuntakse kui Eesti omamaist pakkuvat ja hinna ning kvaliteediga silma paistvat) šašlõkki. Täpsemalt oli toote nimi Peipsi šašlõkk sibulaga. Kilone ämbrike maksis umbes seitse eurot.

Samal teemal

Viisime selle koju ja tegime lahti. Kuuma grilli kõrval selgus aga kurb tõsiasi, et pool ämbrit täitis marinaadiga segatud sibul. Lihatükikesi jätkus sealt vaid kümmekond ja needki olid imelikud ribad. Ei usu, et see on Peipsi kohalik koloriit.

Mida siis teha pooltühja ämbriga? Poodi ju tagasi seda ei vii ja Tarbijakaitsesse ning politseisse tundub ka totter päikselisel puhkepäeval minna. Hiljem aga ma enam selle poeketi šašlõkki ei usaldanud, vaid läksin turule. Ostsin head Eesti sealiha, tükeldasin ära ja tegin vanakooli äädikamarinaadi. Maitsev.

Ei läinud kaua mööda kui sain järgmises poeketis üllatuse osaliseks. Nimelt ostsin supermarketist korralikult pakendatud soolalõhefileed. Vaatasin, et ilus korralik paks tükk. Kodus pakki lahti tehes selgus, et üks kolmandik 300-grammisest pakist oli taas täis topitud mingit imelikku sabaosa. Üks korralik fileetükk ja väike sabaots.

Mõtlesin, et ehk oli taas tegemist juhusega.

Täna ostsin külmsuitsu skumbriat. Läbi pakendi tundus, et ilusad paksud lõigud, kuid nüüd oli tegemist veel kavalama trikiga. Põhimõtteliselt söödamatu sabaroots oli peidetud kala kõhuõõnde. Tõepoolest tundub ju kõik olevat juriidiliselt korrektne. Tahtsid kala ja said kala! Aga kui palju sellest oli söödav?

Kui poeketid selliseid nippe läbi lasevad, siis on paratamatult koju jõudes tunne, et mulle on tünga tehtud. Kusjuures, kui turu peal vastutab oma müüdava kauba eest näoga inimene, siis poes ei ole võimalik kellegagi vaidlema minna. Eriti, kui oled paki lahti teinud.

Toon siinkohal näite Suurbritannia poeketist Waitrose, mis on tuntud oma hea maine poolest. Ostsin tüki Argentiina veiseliha, mille hind oli kuskil 10 naela ehk umbes 12 eurot. Kodus seda praadima hakates oli osa sellest aga päris vintske. Järgmisel päeval läksin poodi ja kaebasin muuseas tüki üle.

Mis tehti? Pikemalt pärimata tõi poemüüja mulle vastuatsuks kaks Argentiina veiseliha tükki väärtuses umbes 20 naela ehk üle kahekümne euro. Mulle anti need pealekauba ja vabandati. Nende soov oli mind uuesti poes näha.

See väike samm poe poolt oli aga südamesse minev. Pärast seda oli raske mõnda teise poodi minna, sest Waitrose hiilgas professionaalsusega ja mina vastasin neile oma lojaalsusega.

Eesti poodidelt professionaalsust ma aga küll ei saa, mis siis, et osa kaubast on sama kallis kui rikkamale ostjaskonnale Läänemaailmas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee