Blogid
1. august 2015, 16:54

Kellele kuuluvad Eesti sead? Kindlasti mitte eestlastele! (75)

Kuigi Rakvere Lihakombinaadi koduleheküljel on kirjas: "Siga on Eesti rahva elus alati olemas olnud ja jooksnud meie taluõudes, põõnanud sulunurgas ja katnud laua", siis on selles ilusas jutus agasid. Siga võib meil ju elada, põõnata ja lauagi katta, aga tulu sellest läheb rikastele Soome ja Rootsi farmeritele. Eesti taluõudes ei taha nad meie sigasid kindlasti jooksmas näha!

Eesti sigade ja kanade tõeline omanik on Soome ja Rootsi farmer. Neile kuuluvad AS Rakvere Farmid ja Tallegg. Seakatku olemasolu annab neile kahjuks võimaluse sellelt turult kohalik talupidaja välja süüa.

Täna on Eestit tabanud seakatk ja nii nagu me uudistest loeme, siis ongi kõige mustem stenaarium, millest aasta tagasi räägiti, kätte jõudnud. Suletakse farme ja EL veterinaarameti poolt kehtestatakse karantiinitsoone.

Nädala lõpus jõudis meieni uudis, et Eesti suurimast farmist (Viljandi lähedal asuv Ekseko) on katk kiviviske kaugusel ehk mõni kilomeeter eemal. Teine uudis oli see, et Euroopa Liidu veterinaaramet tegi Ekskoole erandi ja sellele farmile ei määratud kõige kõrgemaid karantiini nõudeid – põrsaid ei tohi teistesse farmidesse nuumamisele viia.

Kuna olen ise selles hiiglasuures kuue korruselises sigalas käinud seakatku ennetavat lugu tegemas, siis tean aga et Eksekost viiakse enamus põrsaid nuumama just teistesse farmidesse.

Karantiin tähendaks ainult seda, et põrsad tuleb viia otsejoones tapamajja ja sellega jääksid samale firmale kuuluvad teised sigalad tühjaks.

Ekseko puhutusenõuded olid juba toona, kui mina seal käisin, muljetavaldavad. Kõik töötajad käisid enne tööle minekut soome saunas ja territooriumil sai liikuda ainult sinistes kilesussides. Arvan, et Eesti haiglates ei ole ka sellist steriilsust kui oli juba aasta tagasi Eksekos.

Lugesin lehest, et Ekseko reaktsioon katkule on see, et nad soovivad osta kõikidest naaberfarmidest, mis jäävad karantiinitsooni, nende sead ja Ekseko ümbruses sigade pidamine lõpetada. Ekseko juht on kutsunud suisa valitsust keelama väikeseapidamist üle riigi. Teet Soormi idee oli nimelt see, et kui "need inimesed paar aastat sigu ei pea, siis on see Eesti rahvamajandusele parem variant kui terve tööstusharu välja suremine".

Eesti inimene sööb aastas keskmiselt 32 kg sealiha, millest ligi pool ehk 15 kg on Rakvere Lihakombinaadist pärit. Rakvere Lihakombinaadi liha on aga pärit Eksekost. Viimane on Rakvere Lihakombinaadi suurim farm, kuid tegelikult kuulub neile veel kümneid teisi Eesti farme. Ekseko toodabki põrsaid nende farmide tarvis.

Siit aga küsimus, kes siis on Eesti sigade tegelik omanik? Rakvere Lihakombinaat ja Ekseko kuuluvad Soome-Rootsi firmale HK Scan, kes muide omab Eestis ka Talleggit. Umbes 80 protsenti linnulihast meie riigis tuleb sealt.

HK Scani omanik 35 protsendilise (hääleõigusest 70%) osalusega on LSO Osuskunta, mis on 1300 Soome farmerit ühendav liit. Umbes 12 protsenti on sellest firmast Rootsi farmereid ühendav liit. Ülejäänud suuromanikud on Soome ja Rootsi pensionifondid. Seega ei ole ju minust ülekohtune öelda, et Eestis elavad sead ei kuulu meie farmeritele, vaid pigem ikka Soome ja Rootsi farmeritele. Nii nagu kuuluvad meie suurimad pangad Skandinaavia kapitalile, kuulub ka meie toidulaud suuresti just neile.

Seakatk on hea võimalus panna kinni Eesti väiketootmine. Tuleb välja, et võõrad farmerid on lausa nõus peale maksma, et siin lõpetatakse igasugune väiketootmine ära. Muidugi sinna juurde on ilus kuulata, et see tegemine on meie rahvale kasulik ja et nad on suured tööandjad.

Nähtavasti kujuneb nüüd välja olukord, kus talupidamised, mida mina mäletan (meil olid maal mõned sead, lehmad ja lambad) kaob üldse Eestist ära ehk traditsioonilisel eesti maaelul on lõpp üsna lähedal.

Selge see, et homme võib meid rünnata suu- ja sõrataud või mõni muu lambatõbi ning tädi Maali oma lehmakest või lambakest enam pidada ei saa. EL veterinaarnõuete järgi ei ole see enam ohutu ja võimalik.

Ka mina söön Talleggi ja Rakvere Lihakombinaadi tooteid iga päev ja eriti tänu sellele, et olen neid läbi töö külastanud ning tean, et seal on kõige kõrgemad kvaliteedi ja ohutusnõuded. AGA sisuliselt käib ju mäng sellesse nurka, et tavaline põllumees (ma ei räägi 1-2 lehma pidajast) isegi saja seaga ei jõua neid norme enam täita. Suurfirmadel on aga raha, et elada üle ka halvad ajad, nagu praegu, ning täita ülirangeid nõudeid.

Samas tuleb meeles pidada meie minevikku, kus taasiseseivunud vabariigis saadeti suured kolhoosid laiali ja põllumeeste toetused puudusid. Sama ajal tuli Euroopa Liidust meile aga peale doteeritud toiduaineid. Needsamad Soome ja Rootsi farmerid, kelle omad on täna meie sead, omasid seega tohutut edumaad. Nemad olid saanud riigi ja Euroopa toetuste abil oma äri juba paarkümmend aastat tagasi ajada ja raha ning rasva koguda, millega nad siis täna meil majandavad.