"Võtsid alla, isegi kui võtteplatsil pakuti hernesuppi. Issand kui hea see oli! Mõnikord ei jäänud ka treeninguteks aega, aga mul oli oma salarelv – massaažinui. Tugevast kummist, esimese Eesti vabariigi aegne. Sellega saab tõmmata kogu keha üle, paneb vere käima, nagu oleks massaažis või trennis käinud."
Kehakaal polegi Eve jaoks kunagi mingi teema olnud. "Eks see on rohkem enesetunde küsimus. Peaasi, et hästi tunned, olgu kiloke siin või seal," on ta veendunud. "Üks muusik kurtis, et mida rohkem tema naine selle Eve Kiviga läbi käib, seda tigedamaks muutub, ei söö enam midagi ning on kõhn ja tige," meenutab Eve naerdes. "No ei saa ju võtta mingit malli, et pean olema selline või selline. Mulle ei meeldi nurgelised ja kondised naised. Eriti hull, kui naine teeb veel suitsu ja haiseb suitsu järele."
Sama kergelt nagu kilodesse suhtub Eve ka oma vanusesse. "Olen neid numbreid nii vähe lugenud ja arvestanud, ei hakka ka. Ei mina lase end lõikuda. Kui väga vaja, siis vaid terviserikke pärast. Ma pole ju enam 20. Elu muutub, inimene muutub sisemiselt. Miks peaks välimus jääma samaks? Juba põnnid muudavad meid..."
Vanuse peale hakkas Eve mõtlema alles pärast 70. eluaastat, kui tervis esimest korda endast märku andis. "Enne ei tundnud midagi. Ma pole eluaeg haige olnud. Sain isegi perearstilt riielda, et pole viis aastat tema juures käinud ega ühtki analüüsi andnud."
Nüüd tunnistab daam, et tervis on siiski kehvemaks jäänud, eriti pärast puusaoperatsiooni. "Hüppama ja jooksma ei saa enam hakata, peab kõik ümber vaatama."
Pikemat lugu Eve Kiviga loe ajakirja Naised 23. juuli numbrist!