Maie tahtis saada tädiks, aga sai emaks

20 aastat tagasi, kui Keilasse hakati looma Eesti esimest SOSi lasteküla, oli Maie enda poeg seitsmeaastane ja tütar viiene. Ta oli just leseks jäänud, kui nägi kuulutust, et lastekülla otsitakse emasid. Toona jäi asi katki, sest naine saab lastekülla tööle ehk elama asudes võtta kaasa ühe alaealise bioloogilise lapse. Maie ei hakanudki kandideerima, sest tal endal oli kaks alaealist last.

Fotograafiks õppinud Maiet tundvad inimesed on öelnud, et see oleks ressursi raiskamine, kui ta lastega ei töötaks. Kui ta omal ajal abikaasaga Ida-Virumaale elama läks, kutsuti teda kohe lasteaeda tööle, aga tema olla öelnud: “Mina ei lähe kunagi lasteaeda tööle ei õpetajaks ega kasvatajaks.” Praegu naerab Maie sellele mõeldes: “Ma ei oska öelda, kas saatuse eest ei pääse või mis see on, aga niimoodi on läinud, et ma töötan ikka lastega.” Veel enne lastekülas emaks saamist töötas ta kodukoha lähedal olevas lastekodus kasvatajana.

Teist korda laste juurde

Pärast lastekodust lahkumist saigi Maie tööd oma erialal ehk fotograafina, aga kui digiajastu pealetulekuga töökoht kadus, oli nagu tellitult lehes kuulutus, et Keila lasteküla otsib tädisid ja emasid. Ta enda lapsed olid nüüd kümme aastat vanemad ja teda kõnetas see pakkumine taas nagu kümme aastat varemgi. “Naistel tuleb vahel see tunne, et tahaks jälle nii-öelda titelappe pesta ehk väikestega tegelda,” püüab Maie leida põhjust, miks SOSi kuulutus talle seekord silma jäi.

Ta kandideeris tädiks, aga leiti olevat sobilik emaks. Maie jäi endale siiski kindlaks ja asus tööle tädina. Lasteküla tädi ülesanne on olla ema abiline ja asendaja, kui emal on puhkepäevad või ta peab lastekülast ära käima oma asju ajamas. Seega on tädi koormus ja vastutus pisut väiksem kui emal.

Pooleteise aasta pärast sai Maie aga ikkagi oma kuuelapselise SOSi pere. Kui sellest perest oli viis last juba kodust ära läinud ja majja jäi vaid pesamuna, sai ta uued lapsed, kellest neli on bioloogilised õed-vennad ja kaks ei ole veresugulased. Maie pere erineb Keila lastekülas selle poolest, et tal on praegu viiest peremajas elavast lapsest neli erivajadustega.

Nagu tavalise ema roll ei ole amet ega töö, ei saa nii öelda ka lasteküla ema kohta. Seda ei saa võtta palgatööna, see on elustiil. Ka mure- ja rõõmukohad on samad mis päriskodus. Kui teismeeas lapsed uksi paugutavad ja oma käikudest aru ei anna või õigel ajal koju ei tule, on emad suures mures, olgu laps bioloogiline või mitte. “Minulgi on olnud kriisiolukordi, kui laps on kadunud. Ta ei ole tulnud koju, telefon on väljas. Ikka mõtled kõige hullemat. Õnneks on enamasti olnud hirmul suured silmad,” räägib Maie, tunnistades, et ühel puhul, kui lapsed said hakkama ka korraliku pahandusega, kahtles ta lausa, kas on selleks tööks ikka sobilik. “Ennast jääb närima, et võib-olla ei ole ma rääkinud nii palju kui vaja või olen öelnud midagi niisugust, mida poleks pidanud ütlema. Et olen siiski õiges kohas, sain kinnitust lastelt endilt. Küsisin otse, kas ma sobin siia, kas minust on mingit kasu ja kas nad tahavad, et ma siin olen. “Sobid küll. Ole edasi!” oli laste vastus.”

Lubadusi peab pidama!

Asenduskodusse sattunud lapsed on oma “eelmises elus” näinud enamasti väga karme päevi. “Mina ei oska ette kujutada, kui õudseid asju nad on elus kogenud ja näinud. Kahjuks ei ole neil selle elukogemusega midagi peale hakata. Nende hingekesed on katki ja sa püüad neid tervendada nii palju kui oskad, panna neid uskuma, et inimesi võib ikka usaldada.”

Kui lasteküla emad Soomes koolitusel käisid, rõhutati neile paljude teiste tarkuste kõrval järgmist: SOSi ema või keegi teine täiskasvanu lastekülas ei tohi mitte ainsamatki korda oma lubadust mitte pidada; asenduskoju sattunud lapsed on sõnamurdmise suhtes ülitundlikud, sest kodus on seda olnud väga palju. Kahjuks puutuvad lasteküla emad ja lapsed selle probleemiga ikka aeg-ajalt kokku, kui bioloogiline vanem lubab, et tuleb neid vaatama, aga tegelikult ei tule. Siis on asendusema see, kes lohutab, kallistab ja pisaraid kuivatab. “Kahju on lastest, kui vanemad lubavad maad ja ilmad kokku. Ema lubab, et tuleb jõuluks, lubab, et tuleb jaanipäevaks... Aga lähevad jõulud mööda ja läheb jaanipäev mööda ja tulevad juba uued jõulud. Lapsel on nii raske...”

Maie püüab ka lapsevanemaist aru saada. Ta usub, et ka neil on hing haige. Võib-olla tunnetab bioloogiline vanem SOSi ema konkurendina ja tunneb kadedust. “Oli üks isa, kes tuli vaatama ja küsis lapse käest otse, et kuidas see vanamoor siis ka on. Ajaga on selle isaga suhted paranenud ja ta ei nimeta mind enam vanamooriks,” naerab Maie, kes püüabki rasketest hetkedest huumoriga üle saada. 

Pikema loo Maiega leiad ajakirja Naised 25. juuni numbrist!