Foto: TEET MALSROOS
Andra Nõlvak 23. juuni 2021 12:00
Jaanipäevaga kaasneb hulgaliselt erinevaid traditsioone ja rituaale, millest paljusi usuvad inimesed veel ka täna. Üks maagilisemaid on sõnajalaõie otsimine.

Uskumuste kohaselt õitseb sõnajalg vaid kord aastas jaaniööl. Seda üksinda metsa otsima minnes ning leides pidi inimene saama rikkaks, omandama erilised oskused ning salakeeli mõistma.

Korjates kokku üheksa õit, köites need üheks kimbuks ning padja alla pannes, näeb vanarahva uskumuste kohaselt öösel unes oma tulevast kallimat. Seda kõike aga vaid siis, kui õisi korjata üksi, nii et sõbrad ja silmarõõmud tuleb jätta lõkke äärde.

Samuti usuti, et üheksa erineva õie korjamine, neist kimp tehes ning padja alla pannes, ilmutab end unes sulle end sinu tulevane peigmees.

Teise uskumuse kohaselt tuli korjatud lilledest punuda pärg, panna see jaanitulelt tulles ristteel pähe ning tagasi minna. Teel tagasi vaadata ega kellegagi rääkida ei tohtinud. Koju jõudes tuli pärg padja alla panna. Unes pidi taas ilmutama end tulevane kaasa.

Tänaseks on üle jaanitule hüppamise traditsioon pigem meelelahutuslik ning tihti julgustavate jookide tarbimise tulemus. Vanasti aga usuti jaanitule suitsu tervendavasse jõudu, mistõttu joosti läbi suitsu või mõnelpool hüpati ka üle lõkke.

Lisaks heale tervisele, võis üle tule hüpates ka mehele saada. Nimelt usuti, et kui tüdrukut jaanitulest üle hüppamise ajal oma kallimale mõtleb, saab ta tollele naiseks.

Allikad: folklore.ee, innove.ee