Miks ei ole Eesti poliitikul julgust idanaabritega suhelda? (82)

Pakkusin välja, et see samm oleks hea võimalus reaalselt teha idapartnerlust nii Kaukaasia regioonis kui ka kohtuda kuluaarides meie idanaabrite juhtivate poliitikutega. Minu seisukoht sai aga negatiivse vastukaja ja põhiline arusaam oli, et Aserbaidžaan ei ole Euroopa ja nende mängude näol on tegemist aseri poliitika legitimiseerimisega.

Paljudele ei meeldi president Aliyevi poolt aetav poliitika, pidades seda lääne demokraatiale vastuvõetamatuks. Ometi on Aliyev saanud presidendiks otse mandaadiga rahva poolt ja neid valimisi on tunnustanud ka Euroopa Liit. Minnes sellisesse regiooni oma tarkust viima meenub aga see, mis on juhtunud Iraagis, Süürias ja Liibüas. Viimase kümne aasta jooksul on ju lääs oma demokraatiat hoogsalt Lähis-Idas ellu viinud ja siis imestatakse kui järsku ilmub välja terroristlik ISIS.

Siinkohal meenutaksin Lääne suurimaid liitlasi Lähis-Idas. Need on Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid. Saudi Araabias ei ole naistel lubatud isegi autot juhtida, rääkimata muudest Lääne demokraatia elementidest. Kas me ei räägi siis mitte topelt standarditest selles regioonis?

Muide läänemaailma suurimad naftafirmad, British Petroliumiga eesotsas, ajavad suurepärast äri Kaspia mere naftaga ning tundub, et nende valitsused toetavad neid firmasid vägagi.

Ma ei kutsu üles president Ilvest osalema 9. mai võidupüha marsil Moskvas, küll aga leian, et poliitikat tuleb 21. sajandil vaadata diplomaatiliselt ja avatud silmadega. Hetkel tundub mulle, et Eestis on maailmale lihtsustatud lähenemine. Lääne demokraatia on hea ja kõik muu on problemaatiline. Nõukogude Liidu taustaga riigil nagu meil peaks ju tegelikult olema palju rohkem kogemust idanaabritega suhtlemisel kui lääneriikidel.

Sport on kindlasti üks võimalus rahvastevahelist suhtlemist nii rohujuure tasemel kui tipp poliitikute mõjusfääris parandada.

Selge on see, et Eesti poliitikud kardavad ilmselt kõige rohkem venemeelsust. See on üleüldine tõde. Aserbaidžaani puhul on aga Kaukaasia riikides tegemist kõige sõltumatuma riigiga Venemaast. Tänu oma tugevale majandusele ja naftale suudavad nad ajada suhteliselt iseseisvat poliitikat võrreldes Armeenia ja Gruusiaga.

Kui meil Eestis on otse väljapääs Läänemerele, siis Aserbaidžaan on geopoliitiliselt ümbritsetud Venemaaga, teiselt poolt Iraaniga ning riigil puudub otsene pääs maailmamerele. Nähtavasti peavad nad ajama väga peent diplomaatiat, et sellises geopoliitilises olukorras üldse ellu jääda.

Kordan veelkord, et Eesti poliitikud peaksid mäletama kui Tallinnas toimus 1980 aastal olümpiaregatt. Ka siis avanes Nõukogude Liidu uks korraks läänemaailmale. Samas oli ka neid, kes ütlesid, et Tallinnas toimuv regatt on okupatsiooni legitimiseerimine Balti riikides. Ometi mäletame me nüüd, et see oli üldse üks positiivsemaid asju Nõukogude okupatsiooni ajal meie rahva jaoks.

Rohkem julgust meie poliitikutele suhelda kõigi maailma riikidega. Võibolla on meil keeruline Iraagis ja Kurdistanis läbi lüüa kuigi ka sealt tuleb koostöövalmidust. Intervjueerisin hiljuti Delfi jaoks Kurdistani peakohtunikku, kes oli tellinud Eesti riigilt viie miljoni euro eest IT-lahendusi.