Muutuv ideaalfiguur ehk Kandilisest poisikehast tagumikukultuseni (7)

1910 – keha nagu number kaheksa 

Ideaalse naise välimuse dikteeris tol ajal illustraator Charles Gibson – mees, kes oli justkui tolleaegne moefotograafist trendilooja. Gibson lõi oma joonistustel toonase Beyoncé – naise, kelle keha suurte rindade, peenikese piha ja võimsate puusadega meenutas number kaheksat. Kogu maailmas üritasid naised ajakirjaillustratsioonidel nähtud välimust kopeerida, pressides oma keha keskelt kokku viimseni pingule tõmmatud korsetiga. Samas leidus ka sada aastat tagasi hulk naisi, kes hetkemoega kaasa minna ei soovinud ja säärase äärmise naiselikkuse vastu valjul häälel protestisid. 

1920 – hüvasti, kurvid! 

Möödunud kümnendil lopsaka naiselikkuse vastu sõdinute häält võetakse lõpuks ometi kuulda: suured rinnad, laiad puusad ja uhked soengud pole ühtäkki enam sugugi moes. 20ndate trendikat naist iseloomustavad hoopis tagasihoidlik partii ja suisa poisilikud kitsad puusad. Koos sipelgapihaga kaob rõivamoest talje rõhutamine – vöökoht liigub madalamale ehk puusajoonele, nii et kitsad puusad on eriti omal kohal. Kui tundub, et säärane pilt ei saa pärast klassikalise naisekeha ülistamist kuidagi seksikas olla, eksite rängalt: 20ndad pööravad kogu tähelepanu naise säärejooksule! Seepärast ka kleidid-seelikud lühenevad märgatavalt, paljastades kõik selle, mida seni on naised varjama harjunud. Kümnendi iluideaaliks on esimene Miss Ameerika Margaret Gorman. 

1930 – moodi tuleb mõõdukas seksikus 

Pärast ülemaailmset majanduskriisi langeb nii meeleolu kui ka kleidipikkus – moodi tulevad maani hõlstid. Populaarseks muutub loomulik kehatüüp: rõivaste vöökoht püsib seal, kuhu loodus selle naistel on sättinud. Võib öelda, et moes on mõõdukus: pärast esimese kümnendi eriti lopsakat figuuri ja 20ndate kandilisust tunduvad eriti ihaldusväärsed keskmise rinnapartii ja mõistliku puusalaiusega naised. Iluetaloniks tõuseb Hollywoodi näitleja Dolores del Rio , olles mõõdukalt seksikas. 

1940 – sõda soosib mehelikku naist 

Sõja-aastad ei jäta ka moodi puudutamata. 30ndate mõõdukas seksikus kaob rõivamoest kiiresti, seda asendab militaarne stiil: eelistatakse rangeid lõikeid ja laia jõulist õlajoont. Sõda peegeldub isegi pesumoes: just sel kümnendil sünnivad teravatipulised torpeedoks nimetatud rinnahoidjad. Moes on pikk sirge seljaga sale naine, kes siiski pärissõdurisärki selga ei tõmba ega välguta biitsepsit, aga igapäevaelus asendab edukalt ka lahinguväljal sõdivat meest. 

1950 – liivakella hiilgeaeg

Hämmastav aeg moeajaloos, kui kõhn naine polnud kellegi silmis kaunis: 50ndatel tegid ilma kurvid, kurvid ja veel kord kurvid, kusjuures saledamatel daamidel soovitati tarvitada kaalu tõstvaid toidulisandeid! Piht pidi siiski sale püsima. Sel kümnendil sündisid nii ajakiri Playboy kui tänini ülipopulaarne nukk Barbie ja mõlemad esindavad tänaseni toonast iluideaali. Rõivamoes olid möödapääsmatud südame­kujulised kaelused ja rataskloššseelikud. Kümnendi iluideaaliks tõusis Jessica Rabbit. 

1960 – jälle pigem poisilikult

Eelmisi kümnendeid arvestades ei üllata vist kedagi, et pärast kurvikamat figuuri väärtustatakse taas võimalikult poisilikku kehatüüpi. Tõsi, seekord väikeste täiendustega: maailmakuulsateks supermodellideks saavad Twiggy ja Jean Shrimpton, keda iseloomustavad nukulik nägu ja väga poisilik figuur. Mõistagi toetab ideaalfiguuri ka riietumisstiil: moepildi vallutab mini, taljesse õmmeldud kleidid kaovad, neid asendavad vabalt langevad rõivad. Viimane kui detail välimuse juures peab rõhutama, et moodsal naisel on pigem väike rinnapartii ja tingimata kitsad puusad. Et õiget figuuri saavutada, muutuvad eriti popiks igasugu dieedid: 1963. aastal sünnib Weight Watchers (Eestisse jõudsid Kaalujälgijad 1995. aastal – toim). 

1970 – diskoaeg nõuab lamedat kõhtu ja kitsaid puusi 

Täielik peokümnend sunnib naisi kitsaid puusi ja lamedat kõhtu säilitama, et kanda võimalikult hästi välja naba paljastavad pluusid, liibuvad püksid ning muidugi pükskostüümid. Moodsad on kõik sünteetilised kangad, eesotsas polüestriga, aga paraku on sellest materjalist rõivad väiksemategi figuurivigade suhtes üpris armutud. Tasapisi hakkab tõeliselt naiselik ja vormikas naine pärast pikemat pausi taas moepilti jõudma. Muide, 70ndatel jõuab moeajakirja Vogue esikaanele esimene mustanahaline naine, Beverly Johnson. 

1980 – esimest korda ajaloos treenitud keha 

Moelavadel võtavad võimust pikad siresäärsed naised, nagu näiteks Elle MacPherson, Naomi Campbell ja ­Linda Evangelista. Tänu näitlejanna Jane Fondale saab tuule tiibadesse fitnessivaimustus. Aeroobika ja jooksutrennid jõuavad massidesse ja esimest korda ajaloos hinnatakse treenitud keha. Samas see pealtnäha tervislik iluideaal ehk positiivne murrang muserdab paljusid: lisandunud on veel üks õige naise standard, millele vastata tuleb. 

1990 – Kate Mossi ajastu

Kõige parema pildi kümnendi iluideaalist annab supermodellistaatusesse tõusnud Kate Moss. Vastandina 80ndate musklikuningannadele tuli käsikäes grunge-muusikaga taas moodi pisike, poisilik ja üldse mitte treenitud naine. Kate Mossi kõrval üheks kümnendi iluideaaliks kujunenud näitlejanna Winona ­Ryder on nii pisike, et kolleeg Ben Stiller ütles tema kohta: "Ta on nii tilluke, et tundub, ­nagu oleks tegu riiuliservale mõeldud nipsasjaga!" Rõivamood soosis kulunud teksasid, liiga suuri pusasid ja kampsuneid ning lõhnamaailmas valitsesid unisex-parfüümid, nagu näiteks Calvin Kleini One. 

2000 – seksikas naine on tagasi 

Supermodelli Gisele Bündcheni esilekerkimisega kaob kõik, mis eelmisel kümnendil kaunis tundus: klaasistunud pilku ja kahvatut nahka asendab pikk sihvakas, kergelt treenitud ja päevitunud naine. Ajakiri Rolling ­Stones nimetab Bündcheni maailma kõige kaunimaks naiseks ja näitleja Leonardo DiCaprio ei lase seda endale kaks korda öelda, haarates maailma ihatuima naise ruttu oma käevangu. Kõik rikkad ja ilusad järgivad kaheksal viimasel aastal enim teeninud modelli loodud trendi, palgates endale eratreenerid ja asudes usinalt spreipäevitama. 

2010 – tagasihoidlikkuse asemel tagumikukultus 

Praegusel kümnendil polegi oluline, millised on su rinnad ja puusad. Hoopis olulisem on, mis toimub tagapool: massidesse on läinud tagumikukultus ehk mida rohkem peput, seda uhkem! Tänased iluideaalid on Jennifer Lopez, Beyoncé ja Kim Kardashian. Iga naine, kellele on antud uhke tagumik, ka rõhutab seda nii palju kui võimalik. Tagasihoidlikkus pole ses osas praegu mingi voorus! 

Enesekindlus on alati moes! 

"Igal naisel peavad olema kaukaaslase sinised silmad, hispaanlase lopsakad huuled, pisike nöbinina, asiaadi karvatu nahk, California päevitus, jamaikalase tagumik, rootslanna pikad jalad, jaapanlanna pisikesed jalalabad, lesbist jõusaaliomaniku kõhulihased, üheksa-aastase poisi puusad, Michelle Obama käsivarred ja nukulikud rinnad," on kirjutanud näitleja Tina Fey.

See üksteisele vastanduvate iluideaalide loetelu annab üsna selge pildi sellest, et kõiki tingimusi täita on võimatu. Pealegi on iga ideaal vaid mööduv trend, nii et selle järele polegi mõtet väga tormata. Selle asemel, et trendide järgi keha kasvatada ja kahandada, tuleks kasvatada hoopis enesekindlust, sest trend tuleb ja läheb, aga enesekindel inimene on alati moes.