101KILONE SEKSPOMM MERIKE: "Ka paks naine võib voodis hea olla!" (213)

Eelmisel suvel haudusid plaani luua Eesti esimene Õnnetute Paksude Klubi. Mis sellest kavatsusest saanud on?

Klubi jäi loomata. Selle asemel tuli 10 kuud tööd Saksamaal, seal polnud aega kilosid lugeda. Teisi minu välimus ei häirinud, ei vaevanud sellega ennastki. Eestis olin depressioonis, naisteajakirjad süvendasid minu santi enesetunnet. Lappad žurnaali läbi ja ainuke asi, mis sind erutab, on toiduleheküljed.

Kõik, mis moodi ja seksi puudutab, pole justkui sinu jaoks! Selline tunne, nagu seisaksid poes riiuli ees, mis on moodsat kaupa täis, kui sul pole õigust sealt midagi endale osta. Unistasin olla see, kes ma polnud.

Ütlesid, et inimest tema välimuse järgi hinnata on sama, mis raamatut kaane järgi. Elus on aga nii, et kui "kaaned" pole isuäratavad, siis sisuni ei jõutagi.

See hingelt ilus ja välimus pole oluline – see on sõnakõlks lollide lohutuseks. Kõige õelamad on just naised. Su oma sugulased, sõbrannad. Võõrad ka loomulikult, aga nende märkused ei lähe nii väga hinge. Kui mees, kes on sulle öelnud, et sinu suurus absoluutselt pole tema jaoks m i n g i k s probleemiks, ühel heal päeval lihtsalt kõnnib su elust minema. Põhjus: tema paksuga enam ei seksi.

Pakun, et naiste edukusest 70–80% oleneb tema välimusest, kui mitte enam. Saledatele on lubatud rohkem, neile andestatakse rohkem. Trullad, need peavad alandlikud olema ja leppima sellega, mis teistest üle jääb.

Sinu puhul ei jää sellist muljet, nagu põeksid oma välimuse pärast või et sul on midagi jäänud elus saavutamata üleliigsete kilode tõttu.

Võiks ju öelda, et elu Saksamaal ravis mu haavad. Paljud arvavad, et paksudel on paks nahk ja hingelt on nad kalgid. No ei ole nii! Mimoosid oleme, õrnakesed ja väga tundlikud. Ameerikas näiteks tunneksin kindlapeale ennast märksa paremini kui Eestis. Seal oleksin ma normaalne! Soomes samuti.

Sõbranna tegi mulle komplimendi: praeguste võimaluste juures ei pane kedagi imestama, kui 50–60kilone naisterahvas šikk välja näeb, vaid see, kui 100kilone riietub nii, et see sunnib imestusest pead pöörama: vau, kui hea sa välja näed!

Vabandust, aga miks sa oled nii paks?

No vaat, nüüd võiks alustada nutulugu sellega, et juba kooliajast, karm lapsepõlv ja geenid... Ei ühte ega teist! Meie suguvõsa naisliini jälgides on pigem neid pilbatseid rohkem kui paksukesi. Hästi süüa on meeldinud absoluutselt kõigile, ei mingeid näljutamisi. Mehele on kõik kenasti saanud ja tittesid ka teinud. Mida veel, et üks naine ennast õnnelikuna tunneks?

Nii oli ka minuga, 24. eluaastani ei ühtegi probleemi. 70 kilo ja 174 cm, päris paras tüdruk. Sünnitasin poja ja siis hakkas asi käest minema. Selgus, et olin saanud mingeid hormoonravimeid, nii katse-eksituse meetodil. Nad ei saanud mul vererõhku normi ja siis olid arsti arvates mul neerud haiged.

See jutt pole nüüd küll huvitav, kisub väga meditsiiniliseks. Me pidime ju armastusest ja seksist rääkima! Hi-hii! Kehakaalu kasvuga ei kadunud mul kaissu saamise soov mitte kuhugi, ausõna!

Kümme aastat tagasi olid sa õnnelikus abielus.

Olin, see on täpselt õige sõna. Pärast last tundsin ennast täispuhutud kumminukuna, samas olin ikka endine Merike, vajasin kallisid nagu õhku. Mees aga turtsus nagu siil. Teksad jalga ei läinud, särgikuid kanda ei saanud. Ma ei paksenenud ühtlaselt, vaid rindadest, käsivartest ja tuharatest. Lõua alla ilmus lott, 24aastaselt! Kujutad seda ette? Ei kujuta.

Ei maksa unustada, et kahjurõõm on kõige suurem rõõm. Sõpruskonnas oli teisigi titeemmesid, kõik nad nägid pärast sünnitust välja nagu hambaorgid. Lasteaed minusuguse "tädikese" kõrval! Mees, tubli ettevõtja ja paljude naiste ihaldusobjekt, hakkas mind häbenema. Ta ei tundnud minusuguse mamma kõrval ennast hästi.

Meil oli temaga diil, et võtan aastaga kümme kilo maha. See juhtus pärast seda, kui kord ämma pool külas olles magasin voodi põhjalaua katki. Kusjuures me ei seksinud, ausõna! Pidi ikka vilets voodi olema, et minu 87 ja mehe 74 kilole vastu ei pidanud.

Ma kahtlustan, et need voodi põhjalauad olid enne meid puruks kiigutud, kahjuks praksatasid nad minu kaalu all lõplikult. Oleksid sa hommikulauas meheõe pilku näinud, kui ma röstsaiale juustuviilu peale tõstsin! Täpselt nii, et mida sa, lehm, õgid.

Nutsin nagu segane, maailm tundus ülekohtune ja karm. Näljutasin end terve nädal, kaal langes kõigest 1 kg. Seda oli häbematult vähe. Ma pingutasin edasi, ma ju armastasin meest! Ja võtsin aastaga 15 kilo maha. Käisin jõusaalis, nii et vere maitse oli suus.

Mis siis mehele ei meeldinud, et ta ikkagi teise juurde läks?

Vaata, kogu see programm nõudis väga palju aega. Neli korda nädalas trenn, lisaks vesiaeroobika. Veel mingid üritused, ema hoidis õhtuti last, ikka selle nimel, et tütre abielu päästa.

Eks mehel hakkas lihtsalt igav. Ma ei märganudki, kui ta oli endale uue naise sebinud. Jumal on inimesed ikka väga meelevaldselt kokku lappinud: mõned võivad valikuta suhu panna mida iganes, ei võta grammigi juurde ja on elu lõpuni seksikad.

Mul jäi suu ammuli, kui ma mehe armukest nägin. Teadsin, et mu mehel on naiste suhtes väga hea maitse, nii oligi. Armuke oli minust viis aastat vanem, aga välimuselt nagu gümnasist.

Jõuludeks sai minust mahajäetud naine. Istusin poja Robiniga jõulukuuse all ja mõtlesin: oh, pojake, kui sinust ükskord mees saab, siis luba, et sa naisi nende kilode järgi ei mõõda!

Mis edasi sai?

Ma olin omadega nii läbi, et kuigi lõpetasin trennis käimise, võtsin veel mõned kilod alla. Tundsin ennast reedetuna, kõik tundus nii mõttetuna, et ma ei üritanudki uusi suhteid luua. Olin tubli emme, kes viis hommikul lapse lasteaeda ja siis tööle kiirustas.

Kahe aasta pärast oli mul kümme kilo puusadel ja pepu peal tagasi. Kerkisin nädalatega. Siis hakkasin endaga mängima: karmid dieedid vaheldumisi üleõgimistega. Söömissööstud – praegu tean, et ka see on haigus. Tagantjärele mõeldes ostsin ma koju ikka hullult palju toitu, justkui oleks toita kaks elujõus meest. Kui viimaseid teksasid enam jalga ei andnud venitada, lubasin, et nüüd algab uus elu.

Kas algas?

Oo jaa, ma võtsin ette otsustavad sammud, kuid need jäid kahjuks väga lühikesteks. Trenniski ei jaksanud ma pikalt käia. Lugesin kusagilt, et naised lähevad paksuks siis, kui neil puudub püsipartner, keda kallistada ja kellega seksida. Aga kust leida endale kallim, kes pigistaks su 90+ kilo peale silmad kinni?

Sa töötasid aasta tagasi ja ka praegu meestekollektiivis, suhte loomisega ei peaks seal raskusi nagu tekkima?

Vaata, ega see nüüd nii ka ei käi, et sõrmenips ja hakkame käima. Mul on tänaseni paar põhimõtet: töökaaslastega ei arenda ühtegi suhet, hoian raudselt ärielu isiklikust lahus. Ja abielumeestega tegemist ei tee. Kahjuks seda teist põhimõtet olen ma ühel korral rikkunud, lati ühe otsa korraks alla lasknud ja sellega kolaki! vastu pead saanud. Enam ei taha!

Ma küsin sinult – kujutad sa ette suhte alustamist kaalukategoorias 90+ kilo, kui mehel pole õrna aimugi, kui ilus ja kenakene olid sa kümme aastat tagasi? See ei huvita mitte kedagi, mis oli. Tutvuse puhul loeb see, milline oled sa nüüd.

Samas sa ütlesid, et ka trullana pole sul meestepuudust iial olnud.

Vaba ja saadaval naisterahvas, sobivusel on kõik variandid võimalikud... Aga tegelikult põdesin ma oma välimuse pärast. Küllap oli seda mu käitumisestki tunda. Mehed jagunesid kaheks: ühed, kes kohe kohvikulaua tagant oleksid minuga kuhugi varjulisemasse paika suundunud, et riided seljast heita ja lähemat tutvust sobitada. Teised, kes ausalt tunnistasid, et ilus, tore, aga nende naisideaalile ma siiski ei vasta. Veel paar meilikest ja telefonikõne, siis kadusid otsad vette. Nii palju uhkust on mul küll, et tagaajamismänge ega telefonikummitust ma ei mängi.

Arvatakse, et seks ülekaalulisega on igav, kui mitte võimatu.

Kes seda arvab, mehed või naised? Mehed näevad ainult naise kilosid, nemad on alati parajad poisid. Seksi puhul poleks nagu tunnetest rääkimine üldse kombeks. Need ei ole olulised, tähtis on nn tehniline pool.

Mul on siiani olnud kaks püsisuhet ja neli väiksemat virvendust, nii kolm-neli kuud. Olen saanud tunda väga head seksi ja täiesti nulli kukkunud ehk kõigest ilma jäänud, sest mees oli täiega impotent. Sellest arusaamiseks ei kulunud küll kolme kuud, aga ta oli mõnus mees, kõik see asi ei taandu ka ainult voodirõõmudele. Nii arvasin ma esialgu, pikapeale hakkas pidev rahuldamatus närvidele käima. Kallistada ta ju oskas, aga ma ei viitsinud ennast hiljem duši all ise lõpuni aidata.

Oleksid saledam olnud, oleks esimene abielu tänaseni kestnud?

Ma pole selles enam kindel. Esimene abielu katkes seetõttu, et mehe arvates polnud mul piisavalt kaubanduslik välimus. Seks temaga oli hea ka siis, kui mu kaal tõusis. Kolme lühema suhte puhul (impotentne meesterahvas ei lähe arvesse) ei olnud probleem ainult minus.

Hästi nõme, kui voodis olles korraga mees su "sangadest" kinni võtab ja repliigi korras märkuse poetab. Ups, väike nali?! See mõjub nagu sahmakas külma vett. Kainestab ikka nii, et kui naistel oleks till, siis see kukuks kohe pehmeks.

Sada kilo vähendab seksapiilsust? Jutt või asi! Või... Kõik oleneb siiski naisest. Oli selline juhus, kui seisime kallistades keset tuba ja polnud mõtteski linade vahele kolida, kuid mees sai nii võimsa "plahvatuse", et kadus nagu välk vannituppa ennast korrastama. Rääkige mulle veel ülekaalust, hahaa!

Su elus oli ka teine pikem suhe, millest sa, tundub, rääkida ei taha.

Ei taha, sest ma pole kaotusest veel üle saanud. Tänaseni ei ühendu, mis siis tegelikult juhtus. Tundub ehk klišeena, kuid ma usun saatusesse. Kui ühe inimese varrukas riivab teise inimese varrukat, siis isegi see kerge puudutus on ette määratud. Igale inimesele on tema saatus kaela seotud. Inimest saab haigusest terveks ravida, aga tema saatust ei saa muuta. Kisub liiga tundeliseks, seda pole vaja.

Lõpetatud lugu, millele järge ei tule. Ma olen aasta aega ennast "ravinud" ja tundub, et terveks saanud.

Vihkad sa mehi – kõik mehed on sead ja hädades süüdi?

Üldsegi mitte! Näed ju, milline muutus on minuga aasta jooksul toimunud. Olen muutnud oma mõtteviisi: elu ei alga homme, elu juba käib. Minu elu, ja mul on õigus elada seda sellisena, nagu ma olen.

Saatust ma juba nimetasin. Ju siis pole ma ikka nii palju lollusi teinud, et mulle anti veel üks võimalus. Mu ellu tuli uus armastus, kes ei istu arvutis ja kes ei otsi kõiges ideaali. Seksi tehnilises pooles natuke võhik, kuid on hingega asja juures. See viimane lause pane kindlasti kirja!

Elu käib ringi: must võib muutuda valgeks ja valge võib muutuda mustaks. Kehakaal pole õnnelikuks olemiseks sugugi peamine. Armastust ei saa nõuda, armastust saab vaid anda.