Pagulaskeskuses kõksitakse jalgpalli, aetakse juttu vene keeles ja kurdetakse niru kliima üle (335)

Majutuskeskuse juures luusib töötu Ahmed Mrzoog Musa (28), kes õppis Hartumi ülikoolis kaks aastat vene keelt, aga ei lõpetanud õpinguid. 2013. aastal tegi ta otsuse Sudaanist Euroopasse tulla.

Esialgu rändas ta Egiptusse, sealt Ukrainasse, kust omakorda edasi Venemaale. Koos kahe kaasmaalasega sõitis ta enda väitel kaheksa kuu eest taksoga Pihkvast Eesti-Vene piirile, kus jalgsi salaja Eestisse tuldi. Seal metsas nabisid Eesti piirivalvurid ta kinni.

Harku kinnipidamiskeskuse kaudu viidi Ahmed Lääne-Virumaale Vao majutuskeskusse, mis on pagulaste tarbeks kohaldatud kahekorruseline kolhoosiaegne kortermaja, mille riik renoveeris ja maaküttele üle viis. Pagulased elavad majutuskeskuses kahe-, kolme- või neljakesi ühes toas.

3000 dollarit

Elektrikuks õppinud Nazar Abbas (32) jõudis Eestisse viie kuu eest samuti läbi Venemaa, kus ta viibis vaid üheksa päeva. Ema-isa, viis venda ja õde jäid maha Lääne-Sudaani Darfuri.

Eestisse tulek seondub jõe ületamisega, ent Nazar ei suuda meenutada, mis jõgi see oli. Inimkaubitsejatele tuli Sudaanist Eestisse jõudmise eest maksta 3000 dollarit, mis saadi kariloomade müügist. "Kui sa annad talle kolm tuhat, teeb ta kõik, mis vaja," iseloomustab Nazar inimkaubitsejat.

Sellegipoolest kartis ta väga.

Eesti kliimat peab ta väga külmaks. Vao elanikega Nazaril eriti kontakte ei ole, samuti ka mitte tööd, mida mees loodab leida Rakveres. Pagulastele kokateenust ei pakuta. "Me valmistame toitu ise. Me sööme traditsioonilist Sudaani toitu – kartulit, mune, leiba ja säärast."

Nazari sõber Abdulbasit Ibrahim (26) hakib köögis nobedalt kurki ja tomatit. Nuga on ümara otsaga. Astun ligi. Abdulbasit selgitab, et ka tema tuli Sudaanist Darfurist Venemaa kaudu, kus elas poolteist aastat. Eestisse jõudis ta illegaalina kümne kuu eest. Kaks Abdulbasiti õde on endiselt Darfuris.

Vene viisa on odav

Selgub üllatav seik. Sudaanlane saab Vene viisa vaid kahekümne dollariga. Hartumi-Moskva lennupilet on Abdulbasiti sõnul kolmkümmend viis dollarit. Oma teekonna kogumaksumuseks Sudaanist Eestisse väidab ta kuussada dollarit, mis Nazari reisikulusid arvestades tundub natuke uskumatu.

Mis tööd Sudaanis põldu harinud Abdulbasit Eestis tegema hakkab, pole tal aimugi.

Köögi kõrval esikus märkab silm suure kineskoobiga telerit. Kõrval magamistoas seisavad kolm voodit, neist üks kahekorruseline nari. Toad on soojad, linad puhtad.

Nazar räägib algelist inglise keelt, Ahmedi ja Abdulbasitiga käib vestlus vene keeles. Ühtegi eestikeelset sõna nende suust ei kuule.

Milliste kogukondadega nad siin küll lõimuma hakkavad?

Buss teeb Vao teeristil peatuse. Välja hüppavad Väike-Maarja gümnaasiumis õppivad Jaana (15) ja Margit (12). "Mulle ei ole nad midagi teinud. Niikaua, kui nad midagi ei tee, on normaalne. Mina ei karda neid," ütleb Jaana pagulaste kohta koduteel telefoni näppides.

Lapsed pagulasi ei karda

Vao varjupaigataotlejate majutuskeskuse naabermajades elavad lapsed puutuvad pagulastega kokku päevast-päeva. "Tulevad, räägivad sõna. Jalkaplatsil näiteks. Nad mängivad iga päev. Mõni on araablane. Metsast pärit, džunglist," räägib Margit.

"Hirmu tõesti ei ole, praegu vähemalt."

Pagulastega suhtleb ta inglise keeles. "Mõni on puusepp, ehitavad asju."

Jalgratast lükkava raamatupidaja Reeda (55) näos peegeldub mure. Vao küla elanikeks on praegu registreeritud 344 inimest. Kui sinna tuleks korraga 326 pagulast, oleks see Reeda sõnul juba nende küla.

"Ükskõik mis kvoodiga sa neid võtad, tuleb ju rohkem, aina rohkem. Keegi ei suuda neid ära majutada. Riik võib ise valida, keda võtab, aga ukrainlaste nime all tulevad venelased. Need ISISe omad ka sahkerdavad ennast, leiavad võimaluse tulla siitkaudu sisse," kahtlustab Reet islamiterroristide Eestisse imbumist.

"See on ikkagi võõras kultuuriruum. Nemad tulevad siia täiesti teise kultuurikeskkonda. Meie ei oskagi neid omaks võtta. Inimene tahab ikkagi teada, mis teda ootab. Siin öeldakse üks päev kolmsada, siis seitsesada, siis tuhat, aga järgmine aasta võib-olla juba kümme tuhat," arutleb Reet.

Vaid mõni tund pärast vestlust Reedaga käis Eesti meedia-ruumist läbi kahuripauk: mõjuka Saksa ajakirja Der Spiegel andmetel ongi Euroopa Komisjon töötanud välja kava, mille järgi peaks Eesti vastu võtma kuni 10 000 põgenikku.

Kui palju Eesti ühe pagulase aitamisele kulutab?

Eesti riigil kulub keskmiselt 1800 eurot ühe pagulase keeleõppele ja tõlketeenusele ning 400 eurot kuus ühele pagulasleibkonnale kodu andmiseks.

"Rahvusvahelise kaitse saanud isikule antakse abi eluruumi üürimisel, rahastatakse eesti keele õpet ja tagatakse hädavajalik tõlketeenus. Tal on õigused nagu igal teisel Eesti elanikul – õigus pere- jm sotsiaaltoetustele, tervishoiuteenustele, tööturutoetustele jm. Samuti on tal on õigus Eestis töötada," ütles sotsiaalministeeriumi spetsialist Triin Raag Postimehele.

Keskmine eluasemekulu ühe pagulaste leibkonna kohta on seni olnud orienteeruvalt 400 eurot kuus kuni kahe aasta vältel alates elamisloa saamisest. Täpsem kulu sõltub piirkonnast, kus Eestis elatakse.

Tänavu on pagulastega tegelemiseks eelarvest ette nähtud 217 300 eurot, 2016. aastaks sama palju. Ministeeriumist öeldi, et arvestades rahvusvahelise kaitse taotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate arvu olulist tõusu ei ole eelarve piisav.

Eestis on praeguseks rahvusvahelise kaitse saanud 102 pagulast. Tänavu nelja esimese kuuga on Eestile esitatud 82 varjupaigataotlust.