Eksiga ühisel pinnal: mees ütles vaid, et kellele ei meeldi, see läheb ära (41)

Kuidas ekskallimad endist ühist armupesa-kodukest jagavad, võiks olla mõne bestselleri sisu. Juhul kui see muidugi meid ennast ei puuduta. Asja sees olijate närve sööb see aga enamasti kõvasti ja võtab igasuguse eluisu.

Kumb korterist välja kolib? Või toovad mõlemad oma uue armastatu koju? Kõik variandid on võimalikud. Pole haruldus ka see, kui endine elukaaslane käib kodus kollitamas, oma võtmega sees – ikka on tal asju viia ja põhjust nuhkida magamistoas ning köögis.

On ka erandeid – eksiga saab elamispinda jagada. Kui ise oled inimene ning teistki, kellest kunagi oled hoolinud ja keda armastanud, inimeseks pead.

Eks käib endises kodus sigatsemas

"Minu endise abikaasa üks sõbrannadest on abielus juristiga, sealt siis kogu tarkus, mis annab prouale õiguse sigatseda," on Marek nördinud. Miks kooselu naisega pärast üheksat aastat enam ei klappinud, sellest pole mees nõus rääkima: "Katlal pole mõtet pada sõimata, mõlemal on oma head ja vead."

Mareki sõnul andis ta naisele isegi korteri ostuks raha. "Summa polnud väike, kui arvestada Tallinna kinnisvara hindasid. Peale selle oli proual vabadus kodust kaasa võtta kõik see, mis talle oluline ja väärtuslik. Kuigi ta võttis rohkem kui karta oskasin, ei kurda. Häirib see, et sigatsemine jätkub."

Naine leiab jätkuvalt põhjuseid, miks käia Marekit painamas. "Enamasti tuleb ta kohale mõne turvamehega, kes siis värava peal passib. Viimane kord tuuseldas aias nagu fuuria, kaevas välja lilli ja isegi ühe ilupõõsa, mille ta mulle paar aastat tagasi sünnipäevaks kinkis."

Mareki sõnul ei ole ta maja ukselukkusid vahetanud, kuna ta ei näe selles mingit mõtet. "Lukk peab ainult looma, mitte inimest. Seda naist lukuvahetus ei peataks, ta laseks ukse maha lõhkuda või tuleks aknast sisse. Sel juhul oleks kahju palju suurem."

Mareki lähinaabrid on mehed, kelle naised tema abikaasaga tihedalt läbi käisid. "Need siis informeerivad, millal on mul külalisi – siis tormab eksabikaasa herilasena kohale. Või käib oma võtmega nuuskimas, kui olen pikemalt kodust ära."

Pole enam paar, kuid elatakse sõbralikult koos

Külli ja Tiit olid juba ülikooli ajal kuum paar. Sugulased ja sõbrad lootsid peatseid pulmi ja peenikest peret. Ligi kolm aastat kestnud kooselu on lõppenud. Külli ütleb ilma igasuguse kibestumiseta: "Me pole enam paar!" Naine ja mees jagavad endiselt üürikorterit, koos tasutakse kommunaalkulud, võrdses osas ka korteriomanikule igakuist üüriraha.

Millest omavaheline tüli tekkis ja suhe lörri läks, ei oska kumbki täpselt öelda. "Armastus sai otsa! Tiit on mulle kui vend," leiab Külli ning lisab, et ega tülisid neil olnudki.

"Minult oodati vist liiga palju, abielumehe kohustused ehmatavad, lapsi ka veel ei taha, aga selle küsimusega urgitses Külli ema nii, et vähe polnud. Läks nagu läks," ütleb Tiit.

Külli kinnitab, et neil mõlemal on nüüd oma elu, mõlemal on rohkem aega oma huvialadega tegelemiseks. "Mina reisin palju, Tiit on rohkem Eesti-keskne, teda huvitab klassikaline muusika ning kirikutes ta elakski."

32aastane naine ei leia selles midagi imelikku, et nad eksiga korterit jagavad: "Esiteks on nii soodsam, kulud on ju pooleks. Teiseks on Tiiduga palju kindlam kui mõne võõraga. Kolmandaks, see ei tee mulle haiget, kui Tiidul ongi mõni tüdruksõber ja õhtul teed juues arutame omavahel, kas nende vahel võiks midagi enamat kui sõprus tekkida." Külli on veendunud, et küllap on temagi jaoks kusagil keegi ja siis lähevad tema teed Tiiduga lõplikult lahku.

Kui vana pole lõpetatud, ei saa uus tulla

Ants ja Karin elavad kunagises kolhoosikeskuses vana telliskivimaja kahetoalises kitsukeses korteris. Kui algul olid mehe ja naise vahel soojemad tunded, siis on nende limiit otsa saanud.

"Mu liiga hea süda on varemgi olnud nuhtluseks. 2012. aastal võtsin Antsu enda juurde. Mul hakkas temast kahju, sest tema proua tõstis ta kodust välja. Viskas mehe asjad kolme kotti ja viis need maja ette pingile. See loll ei osanud oma õigusi kaitsta, käitus nagu viimane oinas. Loobus kõigest naise ja poegade kasuks. Nüüd siis elab minu kaela peal, ise haige ja töötu. Ütlesin, et otsigu uus elupaik, mingu oma õe juurde elama, too elab üksipäini suures majas."

Korter kuulus kunagi Karini emale, nii et naise elukaaslasel sellele õigust nagu polegi.

Karin on oma muret kurtnud valla sotsiaaltöötajale, ka on ta küsinud nõu juristilt. Naine tahaks Antsu oma elamisest välja saada, aga isegi seadusehammas ei hakka peale. "Ants elab nagu parasiit, viinaviga on tal ka küljes. Kui paar nädalat ongi rahu majas, siis on tal nädalane joomatsükkel. Pärast seda lunib minu käest suitsuraha ja toidu pean samuti kappi ostma."

38aastane naine ütleb, et ta enam ei jõua. "Tunnen ennast vana ja väsinuna. Läheks minema, jätaks kõik sinnapaika. Aga korter on minu nimel, Ants ei liiguta seal lillegi. Maksud jääksid ikka minu kanda."

Karinil on üks lootus siiski: Antsule on siginenud kümmekond aastat vanem sõbranna. "Maal on meestega kehvad lood. Hädakorral läheb loosi ka pisut äpum isend. See naine elab metsa sees, koerale lisaks ka Ants, pole paha! Iseloom on tal ju hea."

Ise ei ela ja teisel ka ei lase

Urve ja Avo kooselu sai otsa eelmisel sügisel. "Võib-olla elaksime tänaseni koos, aga ta on võimatult armukade! Ja peale selle kooner. Kui mingit uut asja minu juures märkas, oli kohe ütlemist – kust said, nagunii keegi joobar kinkis. Tänasin endamisi õnne, kui üksi jäin. See, et osa mehe asju keldrisse ja tuppa alles jäid, ei teinud mind esialgu murelikuks. Aga õnneaeg oli üürike. Avo hakkas idioodi visadusega minu elamises käima. Ta võis tulla pool kuus hommikul ja pool kaksteist õhtul. Ikka oli tal midagi vaja, oli see siis mõni pluus või raamat."

Urve on kindel, et tegelikult käib mees nuhkimas, ega naisel äkki asendusmees pole tekkinud. "Avo on selles mõttes diagnoosiga. Ta läheb pöördesse, kui mul keegi tõepoolest olekski. Ust avamata jätta pole võimalik: Avo lõhuks ukse taga nii, et maja kajaks." Kaks korda on Urve politsei poole pöördunud, sealt öeldi, et pere siseasjadesse nad ei sekku, katsugu nad ise oma probleemid lahendada.

Ja nii ongi, et kord kuu jooksul maandub Avo ette teatamata Urve juurde, seab oma tuppa asemegi. "Hulluks ajab, aga lahendust nagu polegi. Käib ja terroriseerib mind!"

Naise sõnul tarvitab ta viimastel kuudel väljakirjutatud rahusteid, kuid need ei ravi häire põhjust.

Eks tõi uue pruudi koju

"Ühel heal päeval oli siginenud meie elamisse võõras naisolevus. Hommikul ärgates märkasin koridoris lumivalgeid Nike tosse, number 35-36. Minu jalanõud on selle kõrval suusad, kannan 41-42 suurust. Sees kihvatas. Vannitoas olid võõras hambahari ja roosa froteerätik. On vast nahaal, tungida keset ööd teiste elamisse!" räägib Erika oma esimesest ehmatusest, kui lahutatud mees nende kolmetoalisse korterisse uue pruudi tõi.

Erika sõnul oli ta kolm esimest päeva uuest pereliikmest lausa jahmunud: "Ilus noor inimene, aga vannituba oli hõivatud 45 minutit. Mis ta seal tegi, jumal teab. Köögis käitus nagu oma ema juures: sõi, mida külmikust leidis ja kohvipulbrit võttis kapist. Oli sügavalt imestunud, kui kohvikoort ei leidnud: "Siin majas kohvikoort polegi vä?"

Korteriomanikku vihastas, et eksmees kokkuleppest "võõraid koju ei tassi" kinni ei pidanud. Kellele ei meeldi, see läheb ära – oli kõik, mis mees mulle ütles. Hullult häiris ka see, et mehe tuba on minu toaga kõrvuti, nad seksisid väga häälekalt, vannitoas ei antud dušile öö läbi armu. Kui uksele koputasin ja palusin vaiksemalt võtta – lastagu naabritel magada –, kargas alasti mees uksele: mis, kas pole ammu saanud, tahad ka?"

Tuttavad soovitasid naise muret kuuldes vastukampaaniat alustada: kasutada vannituppa siginenud kosmeetikat, kohvipakk ära peita, süüa külmik võõrast jogurtist tühjaks, tilgutada tossuninadesse liimi. Aga enne katkes Erika kannatus. "Kaks kuud kannatasin. Siis võtsin oma asjad ja kolisin üürikasse."

Mehe ja naise kooselu sai läbi paar kuud enne pangalaenu viimast makset. "Kodu on hoole ja armastusega sisustatud, ma ei ole sellega nõus, et mina pean siit välja kolima! Mees mingu, pool korteri hinnast maksaksin talle välja. Kümme aastat tagasi tegime minu rahast sissemakse, muidu poleks laenu saanudki. Mees ütles, et see enam ei loe." Erika andis asjale ametliku käigu. Naine on murelik, sest kohtuveskid liiguvad ühisvara jagamisel väga vaevaliselt ning kogu protsess on ülimalt närvesööv.

Elu eksiga ühes korteris pole meelakkumine, kuid siiski võimalik

Paljuski on see väärikuse küsimus, et endise elukaaslasega ühist eluaset jagades ei tekiks absurdseid olukordi.

Piirid ja reeglid olgu selged: kui suhe on lõppenud, siis unustage temaga seks ja pummelung, seevastu kommunaalkulude eest tasumise kohustus olgu paberil fikseeritud.

Eksiga ei tasuks oma uuest suhtest rääkida isegi siis, kui teie vahel on sõprus. Ka armukadedus on haigus.

Halvemal juhul tuleb valmis olla selleks, et teine pool ei pea varasematest kokkulepetest kinni (näiteks toob oma uue pruudi või peiu teie ühisesse koju).

Kohtuveskid abielu jooksul soetatud kinnisvara jagamisel liiguvad küll aeglaselt, kuid see on sageli ainus võimalus, mis õigluse jalule seab.

Kõige keerulisem on olukord, kus reeglid ei kehti, kohustused on ühepoolsed ja kõik õigused on vaid teisel poolel. Sel juhul ei tasu pikalt oodata, vaid anda asjale ametlik käik ning lähedaste abiga kas või ajutine elamine leida.