Venimisele too otsus muidugi lõppu ei teinud, sest selles rõhutati, et kolhooside loomisel ei ilmutataks mingit kiirustamist, ei tehtaks laialdasi plaane ning: kollektiviseerimine käigu vabatahtlikkuse teed. Peamine olevat propaganda, milleks tuleb esialgu asutada eesrindlikke majandeid teistele eeskujuks.
Propagandaga oli kehv lugu. Juba järgmisel aastal tulid Moskvast kontrollid. Kaebajad olid väitnud, et tollane parteijuht Nikolai Karotamm pidurdab propagandat, näiteks keelas Gruusia eesrindlike seltsimeeste kogemuste avaldamise.
Tegelikult oli propaganda karmil kujul käimas: 1947. aasta augustis oli talumeestele karmid maksud kaela virutatud. Aga venitati muidugi ka, sest Karotamm oli samal sügisel käskinud kulakute arvu vähendada – varasema 4253 asemel jäi neid kirja "ainult" 2337.
1947. aastal oligi Eestis asutatud vaid viis kolhoosi, kuigi neid pidanuks olema üle saja. Need, mis olid, olid tillukesed – esimene loodi 6. septembril Saaremaal Valjala vallas. Kolhooside massiline asutamine sai täiskäigu alles pärast 1949. aasta ebainimlikku küüditamist.
Kommentaarid