Restorani Umami kogunenud naiste õlleteadmised ja -harjumused on väga erinevad: Barbie Pilvre armastab vahel januga õlut juua ja õlu pole tema külmikus just harv külaline, kuid igapäevaseks õlletarbijaks ta end ei nimeta. KesKusi toimetaja Kairi Keso tunneb õlleilma vastu huvi peamiselt tänu kolleegidele, kes teavad sellest joogist palju ja oskavad soovitada põnevaid maitseid, mida ta siis nende juhatusel vahel mekib. Sarnane õllejooja on ka toidublogi pidaja Britt Paju, kes ütleb, et armastab limpsida pigem veini, õlut mekib vaid vahel mehe klaasist. Kristel Nõmmik, Eesti Sommeljeede Assotsiatsiooni president, teab maitsetest kõike, kuid õllejoojaks ei pea ennast ka tema − oma sõnul pole ta elus vist korraga pudelitki ära joonud. Vastaspoolt esindab kindlasti pearaamatupidajana leiba teeniv Liina Merilo, kes joob õlut päris sageli, peamiselt just tavalisi poeõllesid, aga ka fotograaf ja koduveinivalmistaja Daisy Lappard, kes armastab eriti just nisuõllesid ja stout'e. Õllejoojaks pean ennast ka mina, kes ma ajakirjanikuna kogu selle mekkimise kirja panen. Kõik maitsjad hindavad õllesid ühest viieni.
Ettevaatlik algus
Kui tutvustusringid on tehtud ja lauale on kantud maitsmise kõrvale haukamiseks ahvatlevad suupisted, asume asja kallale. Esimene üllatus on paljude jaoks juba see, et klaasid laual pole mitte "sangad" või õlleklaasid, vaid pokaalid. Kristjan selgitab, et kõige olulisem on õllenõu puhul tegelikult vaid see, et nina mahuks juues klaasi ja nõnda aroomid kaduma ei läheks, muu on igaühe enda valida. Miks siis mitte ilus jalaga klaas? Naised on rahul.
Esimene proovitav õlu on A. Le Coqi Imperial Gold. Õlu on kuldkollane, selge ja kena vahumütsikesega, mis kaob aga kähku. Ka lõhn on nõrk, aga hästi värske, ja sellest aimub natuke tsitrust ja maltoosat. Õlu on väga kerge ja värskendav ning Barbi naerab, et seda tahaks kohe pudelist juua, otse külmutuskapist. Enamik laua ümber olijatest nõustub, et tegemist on täitsa toreda kerge suve- ja saunaõllega, aga maitse pole midagi erilist − tavaline ja ootuspärane. 5 punkti annab õllele Daisy, kes Goldi ka igapäevaselt ostab.
Punkte: 3,7
Nisuõlled − banaan ja praeliha
Järgmisena tuleb maitsmisele A. Le Coqi Alexander Weizen. See on nisuõlu ja tekitab kohe laua ümber sumina, kuna kohal on nii veendunud nisuõllefännid kui ka need, kes seda ei armasta. Õlu vahutab mõnusalt, sest nisuõlles on palju proteiine. Kristjan selgitab, et nisuõlut juues tuleks enne põhja väljavalamist see kenasti läbi loksutada, et maitse pudelisse ei jääks.
Weizeni aroom on pärmine ja nisuõllele iseloomulikult käärinud banaani meenutav, kerge ja veidi magus. Maitse on tunduvalt vähem magus ja meeldivalt värskendav, leiab Britt, aga Liina arvates on ainus hea asi selle joogi juures ilus paks vaht. Kuigi tegu on kerge õllega, tundub maitse päris mitmele toitev ja tummine ning meenutab koduõlut. Ilmselt on oma roll ka nisuõlle hägusel väljanägemisel. Kristel leiab maitsest veel troopikat, mangot ja litšit. Järelmaitse on Weizenil aga väga lühike. Ka minu meelest on tegu mõnusalt puuviljase õllega, mis on väga värskendav ja hästi tasakaalus − väikest magusust tõmbab tagasi mõõdukas hapukus ja mõrkus. Kristjan soovitab seda juua näiteks idamaiste toitude kõrvale.
Punkte: 3,9
Järgmisena korgib Kristjan lahti Koerus asuva ühe Eesti esimese pisipruulija Vormsi toodangu, milleks on teine nisuõlu, Linalakk. See jook on igas mõttes teistsugune. Ei mingit banaaniaroomi: „Liha lõhn, täitsa selline sibulaga praetud liha," hüüatab Barbi üllatunult. Sibula hõngu tunnevad mõned teisedki, aga see on vaid esimene elamus ja hajub kiiresti. Edasi leiab lõhnast ja maitsest juba rohkem mangot, tsitrust ja passiooni. Mulli on õlles kõvasti rohkem kui eelmises, kreemisust vähem ja hapukust rohkem. Britt ütleb, et see õlu meenutab natuke veini, Kairi leiab maitsest maasikat. Kõigile meeldib ka õlle pikk ja nüansirikas järelmaitse. Naised on rahul: isegi Liina ütleb, et see pole üldse nisuõlle moodi, maitseb hästi. Ja paneb hindeks lausa viis pluss. Viisi tuleb veel paar tükki.
Punkte: 4,2 Naiste lemmik!
Asume IPAde kallale
Neljanda joogina korgitakse laual lahti Hopsteri Pearu. See on üsna vähese mõrkusega käsitööõlu, mis toob testijatelt kohe kuuldavale rea üllatunud ohkeid – "Vau!" kostab Kairi poolt − ja rahulolumõminaid (Daisy ja Liina laua otsas). Kristel tunneb lõhnas kuivatatud aprikoosi, Barbi virsikut, mulle meenub kanarbikumesi. Ka värv on õllel hästi ilus pronksjas. Maitsmisel avastab Britt üllatava kuusevõrsemeki, mis teeb õlle tugevast ja tummisest maitsest hoolimata kuidagi eriti värskeks. Kõik leiavad üksmeelselt, et õlu on väga maitserikas, mõrkust aga tasakaalustab karamelline kõrvalmaitse. Kangust on joogil omajagu − 6,5 protsenti −, aga seda pole kuidagi tunda. "Õudselt huvitav õlu," tõmbab Barbi otsad kokku. Neli degusteerijat panevad maksimumhinde.
Punkte: 4
Pearu kannul tuleb lauale juba märksa kangema klassi kraam, Põhjala pruulikoja Topeltnelson, mis on double-IPA ehk selles on mõrkust kaks korda rohkem kui tavalises IPAs. Kristjan räägib, et sellele õllele annab iseloomu vaid ühe humalasordi, Nelson Sauvine'i kasutamine, millest tuleb kergelt sauvignon-blanclik mulje. Lõhn on tugev ja tõrvane, jook kergelt hägune nagu käsitööõlled enamasti ikka. Lõhnas on tugev apelsin, tunneb Barbi, Kristel lisab, et pigem lausa sukaad. Maitses tunneb Kairi rasvasust, õlu on "paks" ja maitsed väga tugevad. Kommentaare pole väga palju, kulmud on maitsmisel kipras ja lõpuks võtab Kairi kokku ilmselt enamiku maitsjate arvamuse: "Kõike on väga palju, lõhna on palju, maitset on palju." Kangust samuti − 8 protsenti. Mulle isiklikult meeldib, kuidas alguses magus maitse ja lõhn järsult mõrkjaks läheb ja et suhu jääb pikk tugevalt mõrumagus mekk, nii et panen maksimumhinde, teised nii lahked ei ole. See õlu saab päris mitmelt punkte alla keskmise.
Punkte: 2,7
Õlu või siider?
Maitsmise lõpuks on Kristjanil jäetud põnev üllatus: Lindemansi Kriek on metsiku pärmiga tehtud õlu, mille valmistamisaeg on 3–4 aastat ja millesse pannakse kääritamise ajal ohtralt kirsse. Kroonkorgi all on veel veinipunn, nii et selle õlle avamiseks läheb vaja korgitseri. Lõhna peale tõmbavad pooled meist nina krimpsu − nagu kirsikompott, nii magus! −, aga teisel poolel löövad silmad särama. Värv on tõeliselt kaunis tume kirsipunane ja mõjub väga naiselikult. Maitsmisele järgneb mõtlik vaikus, millesse tuleb Barbi kokkuvõte: "Väga huvitav. Lõhn oli nii labane. Maitse on täiesti ülielegantne!" ja sellega nõustuvad enam-vähem kõik. Maitse on põnev tõesti, ja kuigi minu ja Liina jaoks veidi magusavõitu, on kirsimekk väga naturaalne ja ehe ning jook tegelikult päris kuiv. Kristel on päris kindel, et pimetestis peetaks seda jooki hoopis siidriks, ka sellele ei vaidle keegi vastu. Veel leitakse maitsest mingi veider leeliseline kõrvaltoon, mille kohta veinivalmistamise taustaga Daisy ütleb, et kirsiveinidele on see näiteks väga iseloomulik. Kairile meeldib, et joogis on tugev mull sees, mis Kristjani kinnitusel tuleb naturaalselt pudelis käärides. Ta lisab veel, et jook on tehtud kuivatatud humalaga, mis annab küll säilivuse, aga mõrkust väga vähe.
Punkte: 3,8
Mis on IPA?
IPA ehk inglise keeles indian pale ale (hele India ale-tüüpi õlu) on õlu, mis pärineb Suurbritanniast sellest ajast, kui neil tekkisid koloniaalvaldused Indias. Kuna seal oli väga soe ja tollal vastav jahutustehnoloogia puudus, ei saanud Indas õlut teha, sest virret ei saanud kiiresti maha jahutada. Seega tuli õlut tuua Inglismaalt. Et see aga pika reisi vastu peaks, pandi sellesse säilivuse parandamiseks kõvasti rohkem humalat, sest humal on naturaalne konservant. IPA sai kohe populaarseks ka Inglismaal.
Just humal teeb õlle aga mõruks, nii et IPAd on tavalisest mõrkjamad õlled. Mõrkuse mõõtmise ühik on IBU (international bitter unit) ja selle ulatus ühest sajani. Skaalat võiks ette kujutada umbes sellisena, et kui meie tavaliste poeõllede (Saku originaal, A. Le Coqi Premium) IBU on 12–14, siis IPAde IBU on 45–65.
Kommentaarid