IGAVESTI ABIELUS: välismaale pagenud abikaasast lahutamine võib olla võimatu (32)

26 aastat tagasi abiellusid toona veel alaealine Toomas ning äsja 18aastaseks saanud Tiina ja paaril sündis kaks last.

2002. aastal otsustas pere kolida koos lastega Austraaliasse elama, siis aga tunnistas mees, et on leidnud endale uue kohaliku silmarõõmu, kellega kavatseb koos elama hakata. "Ma ei suutnud seda uskuda – olime ju omavahel nii kenasti läbi saanud," selgitas Tiina. "Mu maailm varises kokku, sest mida ma teen üksi kahe väikese lapsega Austraalias, kui mees otsustab meie juurest lihtsalt jalga lasta?"

Tiina otsustas tulla kahe lapsega tagasi Eestisse, ta sai Eestis tööd ühes väikelinnas õpetajana ja oma vanemate abiga on ta tänaseks lapsed üles kasvatanud. Toomas jäi uue naisega Austraaliasse elama ja Tiina ei suhelnud temaga 13 aastat. 2013. aastaks oli aga ka Tiina leidnud uue armastuse, kellega tahtis abielluda ja veel ehk lapsegi saada. Selleks aga tuli eelmine abielu lahutada. Tiina uskus, et asi peaks kiirelt käima, sest perekonnaseaduse kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abikaasad on elanud vähemalt kaks aastat eraldi. "Meie polnud ju mehega koos elanud juba ligi 13 aastat, seega oleks meie lahutus kulgema ilma igasuguste probleemideta," nentis naine.

Tiina esitas kohtule Toomase elukoha aadressi, telefoni ja e-mailid, teades, et need on õiged, ja loobus ühisvara jagamise nõudest, et asjad kiiremini korda saada. "Isa saatis lastele kõigi nende aastate jooksul kingitusi ja kirju – seega oli ju postipakkidelt näha, kus mees elab, ja mina täiesti kindel, et tema kontaktandmed on õiged," selgitas Tiina.

Tiina jäi lootusrikkalt ootama, kuid lahutusotsust ei tulnud. Nagu pauk luuvarrest tabas teda kohtu kiri, milles seisis: "Kostja ei ole menetlusdokumente kätte saanud ning kohtule ei ole teada kostja teisi elukoha või sidevahendite andmeid. Andmed tuleb esitada kohtule 14 päeva jooksul käesoleva kirja kättesaamisest. Vastasel juhul on kohtul õigus jätta avaldus läbi vaatamata."

"Mis mõttes esitada uued andmed Toomase elukoha kohta – ma ju olen seda teinud," mõtles Tiina. „Kuidas saab kohus mind panna vastutama selle eest, et Toomas lihtsalt ei võta kirju vastu või ei reageeri kohtu saadetud e-mailidele."

Uskudes, et terve mõistus võidab, saatis Tiina kohtule vastuse, kus tõi taas välja Toomase aadressi, lisades ka viimase postipaki aadressi koopia. Samuti koopia Toomase e-kirjast, kus viimane käsib "selle jama" ehk lahutuseasja pooleli jätta. "Uskusin, et kohus saab seda e-kirja lugedes aru, et Toomas on abielulahutuse avaldusest teadlik ja elab sellel aadressil," rääkis naine.

Ometi sai Tiina ligi aasta pärast lahutusprotsessi alustamist kohtult lakoonilise vastuse: "Maakohtu määratud tähtpäevaks täiendavaid andmeid hageja ei esitanud."

Seega jäi Tiina hagi läbi vaatamata. "Mul pole sõnu kirjeldamaks seda, mida tundsin seda vastust lugedes," lausus naine. "Sisuliselt tähendab see, et kui Toomas ei taha ust avada ja kohtuteadet vastu võtta, siis olen süüdi mina ja jäängi igavesti abiellu – nii näevad Eesti seadused ette!"

Tiina kaebas halduskohtu otsuse edasi ringkonnakohtusse. See saatis tema lahutusasja tagasi esimese astme kohtusse põhjendusega, et kui hageja on teinud kõik endast oleneva kostja kontaktide andmiseks, peab ka kohus ise välismaal elava kostja elukoha kindlaks tegema. "Ohkasin kergendatult, et ometigi on kuskil keegi, kes saab aru, et abielu ei saa ju jääda lahutamata, sest teine pool pahatahtlikult hoiab asjast kõrvale. Lootsin, et seekord pääseb õiglus võidule," nentis Tiina.

Ja tõesti, ligi poolteist aastat pärast lahutuse sisseandmist hakkaski kohus ise midagi tegema, et Toomase elukohta kindaks määrata – paraku tuli kohtu tegutsemine kinni maksta jälle Tiinal. "Sain määruse, millega mind kohustati tõlkima kõik kohtumaterjalid ja lisad inglise keelde," selgitas naine. "Samuti paluti mul tasuda 95 USA dollarit, et välisriigi ametnik saaks minna Toomase ukse taha isiklikult koputama ja talle kohtukutset andma. Vastasel juhul ähvardati jälle asja arutamine lõpetada. Mul ei jäänud muud üle, kui vanematelt raha laenata. Kokku läks see kõik mulle maksma ligi 300 eurot, mis on meie perele suur raha!"

Ligi pool aastat ei kostnud kohtust kippu ega kõppu. Tiina lootis, et selle ajal jooksul saavad tema raha eest kinnimakstud välismaised ukselekoputajad oma tööga hakkama. Talvel 2015 sai Tiina uue kutse kohtuistungile. "Kohtunik ütles, et Toomase ukse taga on välismaine kordnik käinud juba 20 korda, aga keegi ei ava," rääkis naine. "Seega ei saanud mind endiselt lahutada. Ma ei teadnud enam, kas nutta või naerda – isegi absurditeatriks oli seda kõike juba liiga palju nimetada!"

Paar kuud hiljem saatis Tiina siiski kohtule uue kirja, kus palus teada anda, mis seisus siis tema lahutus on. "Uskumatu – vaid paar tundi pärast minu kirja sain kohtult vastuse, et olen nüüd lahutatud," rääkis Tiina. "Mulle jäi arusaamatuks, miks just nüüd, pärast kaht aastat kemplemist saabus hetk mind sundabielust lahutada, kuigi kõik faktid ja asjaolud olid jäänud samaks. Oskasin vaid tänulik olla, et mulle ei määratud riigi õigusabi, mille ma oleks pidanud nüüd, otsuse saamisel kinni maksma."

Loe pikemalt Pealinna portaalist!