Foto: Vida Press
Suhted
16. mai 2015, 08:00

Rohkem seksi, rohkem õnne? Vaevalt küll! (7)

Hommikul, päeval, õhtul. Voodis, vannis, koridoris. Mõnel inimesel ei saa seksist kunagi küll. Aga kas sage seksimine teeb õnnelikumaks? 64 paari katsetasid seda teooriat kolme kuu jooksul.

Teaduslikud uurimused on näidanud, et seksuaalvahekorra ajal vallanduvad kehas hormoonid, mis parandavad meeleolu. Ka arvukad eneseabiraamatud kuulutavad: mida rohkem seksi, seda suurem õnn. On see tõesti nii? Positiivset suhet seksi ja õnne vahel võib seletada mitmeti, kirjutab Science Daily värsket teadustööd tutvustavas artiklis.

Esiteks võib see, kes end niigi õnnelikuna tunneb, rohkem seksida. Oma osa võib olla tervislikul seisundil: terve inimene on õnnelikum ja ühtlasi seksib rohkem. Ameerika teadlased Pittsburgh’is asuvast Carnegie Melloni ülikoolist võtsid esimestena maailmas nõuks seksi sageduse ja õnne suuruse suhet kontrollida. Uurimuse tulemusi tutvustasid nad ajakirjas Journal of Economic Behavior & Organization.

Korraldus: seksida kaks korda rohkem kui enne

Kolme kuu pikkusesse eksperimenti haarati 128 heas tervislikus seisundis vabatahtlikku vanuses 35–65 eluaastat, kes moodustasid 64 heteroseksuaalset abielupaari. Paarid jagati juhuslikkuse alusel kahte gruppi. Esimene grupp ei saanud seksimise sageduse kohta teadlastelt mitte mingeid suuniseid. Nemad pidid eksperimendi ajal seksima nii tihti või harva, nagu neil kombeks oli. Teisel rühmal paluti seksida nädalas kaks korda sagedamini kui tavaliselt.

Iga katsealune vastas kolmele küsitlusele. Uurimuse algul pandi sellega paika õnnelikkuse algtase. Eksperimendi ajal tuli katsealustel iga päev vastata internetis küsimustele, mis uurisid nende tervisekäitumist, õnne taset ning seksi kestust, tüüpi ja naudingurohkust. Viimane küsitlus analüüsis, kas õnnelikkuse algtase oli kolme kuu jooksul muutunud.

Need paarikesed, kel paluti seksuaalset aktiivsust suurendada, seksisidki rohkem. Ent kummalisel kombel ei teinud see neid õnnelikumaks. Vastupidi, õnnelikkuse tase hoopis langes veidi. Samuti kurtsid need katsejänesed teadlastele, et nende seksi­iha vähenes ning seks meeldis vähem kui enne. Paistis, et see oli muutunud nende jaoks sunduslikuks: nad tegid seda käsu peale, mitte omal algatusel.

Miks rahulolematus hoopis kasvas?

Uurimisrühma juht George Loewenstein usub, et need paarikesed võisid negatiivse enesesisenduse abil seksi endale ebameeldivaks muuta. Seksiisu ei tekkinud spontaanselt, vaid seks oli muutunud kohustuseks. "Kui korraldaksime selle uurimuse uuesti ja saaksime seda endale rahaliselt lubada, julgustaksime katsealuseid seksi rohkem algatama moodustega, mis tekitaksid neis seksikamat meeleolu. Teisisõnu varustaksime neid lapsehoidja, hotellitoa või luksusliku voodipesuga, mitte ei annaks korraldust rohkem seksida."

Vaatamata uurimuse tulemustele usub Loewenstein, et enamikule paaridele tuleks sagedasem seksimine kasuks. Üks uurimuse kavandajaid, Tamar Krishnamurti, avaldas lootust, et uurimistulemused võivad aidata paarikestel intiimelu parandada ja õnnetunnet suurendada. "Soov seksida väheneb palju kiiremini kui nauding juba algatatud seksist," seletas ta.

"Selle asemel et püüda seksida sama sageli kui suhte algul, võiksid paarid luua keskkonna, mis neis kirge sütitab ning tavapärase seksi veelgi toredamaks teeb."