Jana Kask lavaäpardusest: ma jään igas olukorras diivaks

Jana meenutab, kuidas üheks ERKI moesõu raames toimunud kontserdiks oli ta lasknud teha pükskostüümi, millel selg oli täiesti avatud. "Kostüüm oli valge ja läbipaistev, sinna alla ei saanud rinnahoidjat panna, aga midagi pidi seal all olema. Surfasin internetis ja leidsin silikoonist padjakesed, mis kinnituvad rinna külge. Neid kasutatakse tihti kleidi ja pluuside all, mis läbi paistavad." Internetist ostetud abilised käes proovis Jana neid kohe ka kodus - toimisid! "Tantsisin ja hüppasin.Kõik oli täiesti korras, padjakesed püsisid paigal."

Nii läks laulja ka esinemisele kindla tundega, et ära need ei kuku. "Laval prožektorite all hakkas loomulikult palav ja eks ikka higistad seal, eriti kui liigud ka. Nii kukkusid need silikoonist kinnitused mul ühtäkki maha," meenutab ta. "See oli nii piinlik moment. Inimesed nägid seda ja mõned isegi filmisid mobiiltelefoniga. Mul endal oli ka naljakas," naerab ta nüüd täbara olukorra üle.

Et 40 minutit oli jäänud veel esineda pidi Jana siiski midagi välja mõtlema. "Otsustasin, et kõik, mida olen õppinud aastate jooksul, mil ma olen esinenud, tuleb nüüd kasutusele võtta. Tuleb teha nägu, et nii pidigi olema, ja lihtsalt jätkata. Ma ei anna kunagi alla, ükskõik mis juhtub, jäägu ma või lavale alasti. Ma jään ikka igas olukorras diivaks.Ma ei lähe lavalt ära. Uhke näoga laulsingi edasi, tehes näo, et nii peabki olema. Viimaste laulude ajal hoidsin sellist poosi, et midagi näha ei oleks – käed olid rindadele toeks ja varjamas."

Jana sõnutsi tuli selle tulemusena esinemine plaanitust isegi teatraalsem, sest seda, mida ta muidu oleks tahtnud edasi anda käte ja keha liikumisega, pidi ta tegema nüüd näoilmete ja häälega. "Ei saanud ju käsi laiali sirutada. Loomulikult oli ebamugav esineda, aga tänu sellele laulsin veelgi paremini. Lohutasin end sellega, et hullem oleks siis, kui kogu kostüüm oleks ära kukkunud."