Maarja-Liis Ilus: Olen õppinud, et ülioluline on teha asju, mis sulle meeldivad. Siis see kõik kukub loogilisena välja (30)

Kunagi oli see maamaja Maarja-Liisi onu Peeter Ilusa oma. Nüüd on Maarja-Liis selle enda kanda võtnud. "Vaikselt toimetan seal. Väga suur maja, väga suur krunt, nii et tööd jätkub. Aga seal ei ole mingit aja peale tegemist," muigab lauljatar, kes muretult ehitusmehi juhendab. Nagu oleks see ta igapäevatöö.

Topeltpinge lisandub sellega, et lauljana pole Maarja-Liis kuhugi kadunud. Kontserdid ja telesaated jätkuvad ehitustööde kõrvalt. "See on suur kombineerimine, kuna see talu on päris kaugel Tallinnast," tunnistab ta. "Jõudu annab see, et mulle väga meeldib sellega tegelda. Mul on seal väga toredad ehitusmehed kõik. Fredi isa aitab väga palju, minu isa toimetab seal – eks me tee kõik jõudumööda nii, kuidas jaksame." 

Lisaks ehitusmeestele on hõivatud kogu perekond? 

Absoluutselt. Vahel kutsume ka sõbrad appi ja teeme talgute korras. Aga samas on see juba sellises korras, et seal saab ööbida. Tegelikult on see linnaelule täiesti hea vaheldus. 

Et staarisaates näed välja kui glamuurinukk ja maakodus vehkled lõhkiste teksade ja vana kampsuniga? 

Nii on tõesti. Olen ise ka seal täitsa tööinimene. Ehitan, värvin uksi, lihvin ja pahteldan – mida aga vaja teha on. 

Mis sulle selle juures meeldib? 

See, et näed kohe tulemust. Muusikas sa ei saa kunagi sellist konkreetset resultaati – see on ikka selline, et kusagile see läheb ja ainuke on emotsioon, mille tagasi saad. Ehitus paelub mind sellepärast, et alguses on kole toorik, kollakas männiuks, siis karestad seda, paned ilusat tooni pruuni õli sinna peale, lõpuks on see uks valmis ja vaatad – äge! Hea on teha vahel sellist tööd, millel on väga konkreetne tulemus. Praegu olen ma eesmärgi võtnud, et see valmis saada – kui sul on ka aed, siis see töö on ju lõputu. Eks kunagi näis, aga fakt on see, et ükskõik, kes seal kunagi olema hakkab, on see töö kindlasti väärt seda. Kõigile, kes seal on käinud, väga meeldib ja see on omakorda hea tunne, et tasus pingutada. 

See mõjub sulle emotsionaalselt ilmselt väga hästi kõigi telesaadete ja kontsertide vahelt?

Kindlasti. Eelmisel suvel nägingi, et tihti pidin ma ennast sundima kontserdile minema. Näed, siin on veel see asi värvida ja ma pean hakkama kihutama kuhugi poole. Ma lähen sesse töösse nii sisse ja mulle väga meeldib seal. See on väga hea vaheldus ja praegu ma kibelengi kogu aeg linnast ära. Superstaarisaatessegi olen ma iga kord otse maalt tulnud – tegutsen seal viimase minutini ja teen midagi, et kõik oleks enam-vähem. Vahepeal tundubki, nagu oleks kõik see muu töö – muusika ja telesaated –, mis tuleb ära teha ja siis jälle maale oma põhitöö juurde tagasi (naerab).

Sa oled olnud 30 aastat laval. Taluehitustööd on lihtsalt omamoodi hingetõmbekoht?

Mul on alati olnud vaheldust vaja. Samamoodi läksin ma õppima ju pärast keskkooli hoopis muud ala kui muusikat: mulle meeldib oma elu niimoodi elada ja võib-olla on see ka põhjus, miks ma olen muusikas nii kaua vastu pidanud. Sa ei jaksa kogu aeg selle sees olla. Võib tulla muusikast läbipõlemine, kui pole mingit muud tegevust, mis lubab end välja lülitada. Ühtepidi 30 aastat, aga ega see tähenda ka seda, et iga päev laval olen. Mul on aastas keskmiselt umbes 100 kontserti, põhiline tööaeg ongi suvi ja detsembrikuu, vahepeal jõuab muuga tegelda, mis pakuks vaheldust.

Mis tähendab ehk ka seda, et oled peen planeerija. Perioodid, mis on muusika jaoks, ja muud ajad, mis on sinu enda jaoks.

Jah, aga ma olen ikka nii teinud, et kui muusikaprojektid tulevad, siis need ma teen ära, see on kohustuslik osa. Ning minu muusikukarjäär annabki võimaluse tegelda ehitusega. Pigem ikka tiirleb aeg muusikaprojektide ümber ja kui aega üle jääb, siis tegelen muuga. Aga loomulikult – kui on vaja näiteks mõni reis planeerida, pean seda päris pikalt ette tegema. Vaba nädalat peab ikka päris kaua ette plaanima.

Kas sa ennast kontsertidega üle ei pinguta?

Väga harva, kui endale kaks esinemist ühel õhtul ette võtan. Ma olen teadlikult valinud nii, et kui, siis on need lühemad ja mõlemad Tallinnas.

See on intuitiivne tarkus selleks, et end hoida?

See on teadlik valik. Ma ei taha liigset stressi, kas või see, et ei tea, kas jõuad. Näiteks talvised esinemised, kui ilmaolud on halvad – milleks riskida? Oleneb ka töö iseloomust – kui see on mingi firmaüritus, siis ei juhtu ju sellest midagi, kui ma sel aastal sinna ei lähe. Kui see oleks galakontsert, siis see kaalukeel oleks kusagil mujal. Võib-olla on see põhimõtteline otsus, ühtepidi intuitiivne. Nii ja naa. Pigem ennast säästev. Ma ei ole nii tööloom.

Kui aga praegu vaatad neid superstaarisaate-tegelasi, kui suured pingutajad nemad on?

Seal on väga erinevaid noori. Mõni on rohkem kohusetundlik, tüdrukud on püüdlikumad. Ma ei näe ju tegelikult kõrvalt tööprotsessi. Näen hetke, kui nad lavale tulevad ja siis on selgelt näha, kes suudab hästi keskenduda, kes on hajevil ning see oleneb inimtüübist endast. Aga selge on see, et superstaarisaade muudab väga järsult nende noorte elu.

Olen harjunud maast-madalast teadmisega, mis on proovid, see on minu kõige suurem trump – olen õppinud ennast säästma. Häält ei pruugi ühel hetkel enam olla. Kui kaamera käima läheb, on teine asi. On ülioluline, et tuleb õppida end proovides säästma – häält tuleb hoida. Näiteks Koit Toome on selline, et ta annab endast ka proovides kõik. Tal on mingi jõud ja tohutu treening, aga noortega on kindlasti see, et peab oskama ennast säästa ja teadma oma ressursse. Neil pole enne sellist koormust olnud, kui praegu see telesaade.

Kui sa kohtunikuna neile kommentaare annad, on su näol armas naeratus. Kui tihti sul jookseb silme eest läbi su enda karjäär?

Endaga ma otseseid paralleele ses saates küll ei tõmba. Mõtlen selle peale, et kui mina olin samas eas, siis kõik sõltub sellest tiimist, kes on sinu ümber. Ja sul on nii raske teada, mis on õige. Superstaarisaate puhul – lugude valik on ülitähtis. Arvan, et paljudele saabki saatuslikuks see, et valitakse lugu, mis võib-olla ei sobi, mis ei näita lauljat parimast küljest ja ei ütle publikule midagi. Vale valik ning oledki saatest väljas.

Selles eas, nagu nemad, on keeruline kalkuleerida. Mina olen õppinud seda, et ülioluline on teha asju, mis sulle meeldivad. Siis see kõik kukub loogilisena välja. Samas peab sellises saates osaledes teatud määral kompromisse ka tegema, et võimalikult eduka tulemuseni jõuda.

Sa olid 15aastane, kui läksid Eurovisioni lauluvõistlusele.

Ma ei mäleta enam seda tagantjärele. Väline petab ju ära – ühtepidi ma olin enesekindel, aga teistpidi oli kompamist ja kobamist minus päris palju. Olin vastuvõtlik kriitikale. Olen eluaeg uskunud, et kogemusega inimesi tuleb kuulata, sest ise ju ei teagi kõike. Aga samas oli kahjuks see, et plaadifirmas Universal oli nii palju otsustajaid, et polnudki seda ühte, kes ütleks, et nüüd teeme nii. Katsetamist oli ka nii suurte kogemustega proffide puhul väga palju!

See oli suur katsetamiste aeg, aga minu tugevus oli see, et ma olen kohusetundlik. Võtsin seda väga tõsiselt, andsin endast parima – see ongi artistidel alguses ülioluline. Kohusetundlikkus, täpsus ja keskendumisvõime. Sa panustadki tulemusse. Võib juhtuda see, et – suva, küll tuleb, võib juhtuda, et jääd sellest rongist maha ning keegi ei taha sinuga koostööd teha. Kompromisse peab päris palju tegema, ma arvan. Ning ma ei usu, et 15–16aastaselt on õige raiuda oma nägemust. See on kujunemisaeg, tuleb katsetada ja proovida, kuulata targemaid ja ühel hetkel jõuda sinna, millal ise tead ja ise otsustad. Minu puhul ka – see on mind päris palju aidanud, et olen olnud tubli, leplik, sõnakuulelik, et ei ole nina-püsti-olemist. Praegu olen ma rõõmus, et olen oma aja peremees, teen täpselt nii, nagu tahan, võtan neid esinemisi, nagu tahan, mul on võimalus laulda Eesti parimate pillimeestega koos ja see on täpselt see, kuhu olen tahtnud jõuda. Aga muidugi, õnne on ka vaja. Need juhused, mis minuni on tulnud, see ongi mitme komponendi kombineerimine. 

Et oledki õnneseen – märksõna laulust, mida nelja-aastasena laulsid?

Jah, sest ma ei ole olnud elus sellises seisus, et mida nüüd peaks edasi tegema. Et oleks tühi auk. Aasta-aastalt on väga loomulikku rada pidi läinud kõik. Võib-olla on see mind ka laisaks teinud. Et teen oma kindlaid asju kindlates raamides. Publik on rõõmus, kõik toimib, ma olen olnud üsna õnnelik, ei saa salata.

Samas oled sa teinud muusikuna paljusid stiile, mida sa veel katsetada tahaksid?

Arvan, et nüüdisaegne tantsumuusika. Mulle endale väga meeldib tantsida ja olen mõelnud, et mulle väga meeldiks teha meloodilist tantsumuusikat. Aga samas see alles ketrab mu peas ja ma pole selles kindel. Samas tundub naljakas, et olen olnud 30 aastat laval ja nüüd järsku hakkan tantsulisemat muusikat tegema. Aga üks ei välista teist, ma saan paralleelselt erinevaid asju teha. Eestis on väga vähe neid muusikuid, kes teevadki ainult ühte asja à la Smilers. Et turg on nii väike, siis pead paratamatult tegema erinevaid projekte. Samas mulle meeldib, sest see vaheldus on väga kihvt.

See ei ole siis eesti artistide õnnetus, et turg on nii väike?

Mina arvan, et pigem õnn. Näiteks muusikalid arendavad lauljaid hoopis teises suunas ja on vokaalselt väga suur väljakutse. Need nõuavad, et peadki oma häälega reaalselt tööd tegema, lisaks lavastajaga töötamine – arvan, et see kindlasti tuleb kasuks. Samamoodi orkestriprojektid. See arendab väga palju. Mulle see meeldib, et on mitmesuguseid asju. Muidu vist oleks igav. Kui oleks vaid see kindel formaat, mida teed, siis mina vist väsiks ära.

Alati võiks ju artist oma kindla formaadiga Euroopat vallutada, aga see pole vist eesmärk omaette.

See ei ole eesmärk omaette, aga ma arvan, et Eesti turg on nii eriline, et sama muusikaga, mis siin toimib, minna Euroopasse või maailma on peaaegu et võimatu. Eestis nädalast nädalasse kontserte anda nii, et sul on 100 protsenti ingliskeelne kava, ei tööta. Turud on nii erinevad. Ei ole nii, et teed Eestis aktiivselt ja sellega lööd läbi ka Euroopas. Kui tahta Eestis olla aktiivne artist, siis pigem peaks muusika olema eesti keeles. Ma isegi ei kujuta ette, et laulaksin siin inglise keeles ja vahetekstid on eesti keeles... Arvan, et see lihtsalt ei tööta.

Minu puhul – kuna mul on Eestis nii kindel asi, mida ma teen ja nii piisavalt, siis on niigi tihe. Praegu mõtlen kõhedusega suve peale, et tuleb nii palju töid ja tegemisi. Eelmine suvi tundsingi, et see on ju ideaalne aeg aias toimetamiseks. Kui saaks valida, oleks muidugi tore, kui töisem aeg oleks jaanuar-märts, kui ilmad on koledad, aga paratamatult on muusikutel suvi ja detsember kõige tihedam aeg.

Kui palju sul suvel tegemisi ees ootab?

Juulis ei ole pea ühtegi vaba päeva. Läheme Koit Toomega tuurile koos, praktiliselt iga päev oleme laval. Eks Koit aitab ka sellele kaasa, et kui juba, siis juba. Õnneks on see, et on vabaõhukontserdid ja endal on ka tore igasugustes kohtades ringi sõita. Selles mõttes on esineja elu üsna mõnus. Töö ja hobi koos, olenemata sellest, et ma nii palju olen esinenud.

On sul kunagi üldse tulnud ette päevi, kui juba hommikul mõtled, et saaks see päev juba läbi?

Ikka aeg-ajalt on. Kui on olnud muusikaliprojektide prooviperiood, mis võtab emotsionaalselt läbi, kui sa ei saa täpselt aru, mis tuleb teha, sest profinäitleja ju ei ole. Muidugi on neid hetki olnud. Ka plaadistamise perioodid: näiteks kui me Rain Rannapiga tegime "Suudlus läbi jäätunud klaasi" plaati – see oli ka ikka väga suur tegemine. Samamoodi "Laula mu laulu" saade – see on väga intensiivne, tegime kuue päeva jooksul kõik need üheksa saadet linti. Stress, sest mõtled, kas hääl on korras, siis kiirelt proovi, õhtul kaks saadet, see on päris suur tempo. Ning vastutus ka. Tean, et mitmed osalejad on ka haigeks jäänud, sest sa pole kaitstud ja lauljal on see kohe hääles tunda. Pinge on lauljale päris suur: peaasi et haigeks ei jääks ja asjad õigesti välja tuleksid. Samas oli see nii lahe periood, et kahju, et sai nii kiiresti otsa. Pühapäeval jõudsime sinna ja siis oligi reede õhtu – nüüd on kõik. Tempo oli metsik.

Sina haigeks ei jäänud?

Õnneks mitte. Mul olid kõik rohud kaasas. Mul on päris hea arsenal, mis puudutab ravimeid. Rootsist olen alati toonud endale head kurgurohud ja siirupid. Koit kulistas üht minu siirupit, siis mäletan ka, et kui kellelgi oli hääl kähe, siis minul olid kõik õiged rohud kaasas. Õnneks mul endal ei läinud neid vaja (naerab).

See on ka aastatega tulnud kogemus, et ravimikast on alati kaasas?

Absoluutselt. Tervise pärast pole ma kunagi esinemisi ära jätnud, endal on lihtsalt topeltraske laval olla. Kuid olen pidanud päris paljusid artiste päästma – viimati oligi see kuu aega tagasi, anti 45 minutit aega, et tuleks lavale astuda. Teisel lauljal oli kõhugripp. Minu esimene kõne oli Peeter Rebasele, kas oled vaba, pane pill pagasnikusse ja jookse. Tegime ära. See oli üliäge jämm.

Sa ei jäta mulle just muljet, et tahaksid püstollauljat teha.

Mulle väga meeldib. Hanna-Liina Võsa oli mul külas, mõtlesime, et hea vaba õhtu. Järsku oli kõne, Hanna-Liina sai kohe aru, hakkas vaikselt jopet selga panema ja oligi uksest läinud. Minul oli kiire meik ja soeng. Pärast oli mul nii hea tunne, sest korraldajad pärast ütlesid, et uurisid mitut varianti, aga keegi polnud nii kiiresti võimeline reageerima. Mõnes mõttes ongi see minu iseloomuomadus, et kui vähegi on võimalik midagi teha, mida ma tahan teha, siis ma leian mingi viisi – adrenaliin tuleb sisse, et teeme nüüd hästi ruttu ära.

Ongi sul selline ellusuhtumine, et miski pole võimatu, kui tahad seda teha?

Nii ja naa. Eks ma olen realist, aga üldiselt küll. Kas või ehitusalaselt. Kui mul on vaja midagi kokku keevitada, siis ma otsingi internetist, kus Tallinna lähedal on töökoda ja lähengi diivanijalgadega kohale. Talvine aeg oli, läkiläki oli peas, suured prillid, olin nagu kubujuss. Koht asus kohutavas getos. Läksin sinna sisse ja töömees vaatas mind: hääl on kuidagi tuttav. Tundis ära. Seisingi seal, aga kohe keevitatigi diivanile jalad alla.

Sinu jaoks pole küsimust, kas tegelda köögimööbli tellimise või diivanijalgade tellimisega?

Ei, ma olen selles mõttes täiesti läbi seinte mineja. Kui on midagi kiiresti vaja, siis ma tegutsen.

"Paljud arvavad praegugi, et ma olen liiga tõsine inimene!"

"Kord oli see, et kontsad jäid lavalaudade vahele kinni ja nii hullusti, et võtsin mõlemad kingad jalast ära," naerab Maarja-Liis, et selliseid hetki võib igal esinemisel ette tulla.

"Mulle on ülioluline, et laval oleks mugav olla. Aastatega on mul tulnud ka see vabadus, et ma reageerin hetkeolukordadele – näiteks, kui keegi publikust hõikab vahele midagi. See on oskus, mis on tulnud ajaga. Ma enam ei ehmata selle peale ära, mis ei ole planeeritud kontserdi osana ja publik saab sellest reaktsioonist osa. Arvan, et see on hea – olla jutustav ja elav artist."

Maarja-Liis pakub, et elav reageerimine laval on lisandunud viie-kuue viimase aasta jooksul. Kogemuste pealt. "See on loomulikku rada pidi tulnud," tõdeb ta.

"Minu karjäär on sujuvalt kulgenud ja muutused on tulnud üsna pika aja jooksul."

Lauljatar arvab, et küllap ta on inimesenagi muutunud, ehkki teda peetakse mõnikord Lumekuninganna tüüpi inimeseks. "Võimalik, et paljud arvavad praegugi, et ma olen väga tõsine inimene, aga need, kes mind tunnevad, ei arva, et olen nii tõsine," naerab ta.

"Väga palju on neid inimesi, kes teavad mind lauljana, kes esitas "Kaelakee häält" ja "Keelatud maad" ning arvavad, et laulan praegu ikka samasuguse häälega või on mu karjäär sootuks lõppenud. See oli 20 aastat tagasi, täitsa masendav! Nad lihtsalt ei ole kursis ega satu praegu mu kontsertidele."

"Kulm kortsus ja nägu murelik – see on minu loomus, ma olengi selline."

"Minu jaoks on uus olukord see, kui filmitakse hetki, mil ma ise ei laula," muigab Maarja-Liis, kes pigem on harjunud sellega, kui kaamera käib, siis laulad.

"Et teistele kaasaelamist filmitakse on minu jaoks ikka võõras."

Selliseid hetki on lauljatar kogenud nii saate "Eesti otsib superstaari" kui ka "Laula mu laulu" puhul. "Elan läbi seda, kui pean superstaarisaates ennustama, kes välja langeb," tunnistab Maarja-Liis.

"Pigem on mul alati hea meel, kui ma valesti ennustan. Ma elan ju nii neile kaasa! Olen kaasapõdeja. Kui olen neid klippe pärast vaadanud, millise näoga neid silmitsesin – kulm on kortsus ja nägu murelik –, siis see on minu loomus, et ma olengi selline."

Samal moel on Maarja-Liis iseennast jälginud ka saate "Laula mu laulu" puhul. "See pole üldse lihtne, et pead midagi kuulama ja samal ajal tead, et kaamera filmib," selgitab ta.

"Ikka lähed selle loo sisse ega mõtle, mis näoga sa oled. Pärast vaatad, et totakas nägu jäi pähe, aga samas – mul on paks nahk, peaks juba sellega harjunud olema! Endal on vahel imelik vaadata."