Jürgen Rooste: Eesti elu on "Troonide mängust" kohati isegi hullem!
Kas mäletad oma esimesi emotsioone või kogemusi sarja algusajast?
Muinasjutumaailm on mind alati võlunud ja Talitundru sääl alguses mõjus natuke nagu nood kantsid "Vendades Lõvisüdametes" või "Röövlitütar Ronjas"... Talitundruga on nüüdseks muidugi üsna kööga, aga ikkagi, läbi Starkide perekonna loosse sissetõmbamine on väga hää nipp.
On Sul omad lemmiktegelased? Või jagad pigem veendumust, et ei maksa kellessegi kiinduda, kuna miski pole kindel?
Nii ei saa elada. Siuke ettevaatlikkus võtab ju elus ka võimalused käest, et sa ei julge end lasta täielikult mõne mõtte või inimese juhtida, lõputu usalduse ja vabalangemisega. Et kui armastad kedagi, aga igaks juhuks ei pane kõike mängu, et äkki läheb halvasti... No siis äkki sa ei olegi seda õnne väärt.
Muidugi, telesari on selle kõrval vaid mäng ja mitu mu lemmikut ongi juba kadund ja kutud või ilmunud üldse vaid episoodideks. Praegu paelub mind oma lapseliku verehimulise draiviga Arya Stark. Tyrion Lannister on sarja võluvaim ja inimlikem kuju. Kogu Lannisteride perekond on põnev − need mõned kõige ebameeldivamad kujud on siin kõige suuremad väljakutsed näitlejatele ja ka vaatajatele. Joffrey roll on kindlasti meeldesööbivamaid, ma imetlesin seda, kui võimsalt ta ebameeldivaks mängiti.
No ja kogu khaleesi Daneryse lugu on sarja üks tähtsaim liin, see liigub edasi nii tigusammul, aga sääl toimuv on alati karm ja kõnekas. Mingis mõttes näitab see, mis juhtub puhta ja õiglase inimesega, kes peab kurjas ja määrdund maailmas otsuseid tegema. Kõik valikud on halvad, aga rahutuks ajab, kuidas too tegelaskuju neisse kasvab. Sarja alguse värisevast, mahavaatavast ahistet plikast on kasvanud pea kõige tugevam ja otsusekindlam kuju. Tugevad naistegelased, kes pole meeste pillutada-loopida, on selle sarja võlu. Neid on päris elus ka õnneks aina rohkem.
Väidetavalt on sarjas liiga palju seksi ja vägivalda. Kas ise vaatad sarja põnnidega koos või pigem eelistad, et nad seda ei näeks?
Lapsed on mingeid kohti näind küll, aga mitte vast terveid osi. Seks on siin üsna lihalik, aga siiski on vaks pornost puudu. Vägivald on muidugi üle võlli... Noh, ma näiteks kinos käies ei saa aru mõnikord, mille järgi visatakse filmidele vanusepiiranguid. Kui on kaks seksikohta sees või mõned ropud sõnad, sellest piisab? Roppus on inimeses, mitte sõnades, esiteks... Ja erootikaga on nii, et pigem on lastel vaja seda näha ja mõista. Kui see vaiba alla ära peita, ongi mingi perversioonioht, et keegi tahab teadmatust ära kasutada või... Muidugi, laste varajane seksualiseerimine on ka oht, aga ma pigem oleks tõesti seda meelt, et vägivallamass on ka päevases, lapseulatuvil teles liiga suur. Vägivald on norm, seksuaalsus tabu, kuigi pigem oleks õigem vastupidi, sest ühiskond on praegu üleseksualiseeritud, sellest on tehtud kaubandusharu ja massimeelelahutus, lapsed peavad sääl õppima oma valikuid tegema ja eristama, noh, kas või selleks, et teada, et seda valdkonda ei tohi tarbimisühiskonna hooleks ära anda.
Ühesõnaga, seksi ja vägivalda on ümbritsevas nii palju, et lapsed peavad õppima ka sellest mõtlema, seda analüüsima, kõrvalt vaatama. Mis kasu on, kui sa ei lase lapsel vaadata kolesarja, aga teed ise elus (enda arust varjatult) rämedaid asju, otsid netist seksitutvusi, kuritarvitad psühholoogiliselt või füüsiliselt oma lähedasi? Ühesõnaga, Eesti elu mingid kihid ja valukohad on kordades hullemad. Seksi ja vägivalda nägid lapsed vanasti kogu aeg kõrvalt, see on väikekodanluse ja linnamoraali tekkega seotud suhteliselt uus asi, et peidame kõik ära. Mitte midagi me ei peida, parem on ikka tost kõnelda. Mitte et see tähendaks nüüd, et mudilastekarjad peaks toda sarja vaatama lasteaias koos. Ma oma pojale näitasin ikka ka salvestuse päält pärast ainult paremaid lohekohti ja muud siukest.
Telekava ja palju muud, ägedat ning praktilist leiad juba 23. aprilli ajakirjast Naised!