Tõnis Erilaid.Foto: Kalev Lilleorg
Blogid
15. aprill 2015, 07:00

Kuidas boheemlik luulekuningas reklaami pisteti

Artur Alliksaar on jälle moes. Õieti üks lause tema luuletusest "Aeg". Kena, aga rohkest tarvitamisest kulunud. Nüüd turgutatakse seda taas igaõhtuste kohustuslike õlut kummutavate meestega telereklaami taustal.

Paraku ei tõmba need mehed jutu sekka punases pakis kibekanget filtrita Priimat, mida boheemlik luulekuningas napsi kõrvale mahvida armastas. Alliksaarel, valjuhäälsel – tema barokset sõnaseadmist napsilauavestlustes pisut isegi kardeti – pikka kasvu tumedapäisel luuleuuendajal on hulk teisigi värsse, vihjan, mida reklaamis kasutada sobiks. Ega ta ei pahandaks. Vaba mees, nagu ta oli. "Kui tülpid, ära tee väljagi," kirjutas ta ja põletas elu kahest otsast.

Temast on küll palju olulist tänu sõpradele teada, aga samavõrra on eluloos musti auke. Käis Treffneris, kuid vist ikkagi ei lõpetanud. Töötas raudteel, astus Tartu ülikooli ja lahkus, oli Saksa sõjaväes, aga tegi sealt sääred. Saadeti Siberisse, kuid mitte poliitvangina. Vahepeal jõudis mõned luuletused avaldada. Tartu boheemlasest luulekuningaks sai ta läinud sajandi kuuekümnendatel – käest kätte liikuvate värssidega. Kuni vähk ta viis. Ja alles pärast surma trükki pääses.

Selline mees. Ja õllereklaamis?! "Kui lahkud, jäta küünal põlema/võib-olla veel kord naased majja sesse," kirjutas ta.

Artur Alliksaar sündis täna 1923. aastal.