Enne abielu koos elada ei maksa
Põhja-Carolina ülikooli teadlased korraldasid 2014. aastal uuringu, milles vaatlesid 7000 paari. Nende seas olid nii sellised, kes enne abielu koos elasid, kui ka need, kes seda päevagi teinud polnud. Uuringust selgus, et see, kas enne koos elati või ei, ei mõjutanud mitte kuidagi seda, kui õnnelik oli paar pärast jaa-sõna andmist.
Selgus aga, et märkimisväärselt mõjutab suhte püsivust see, mis vanuses see sõlmitakse: kes alustasid abi- või kooselu 18aastaselt, lõpetasid suhte 60protsendilise tõenäosusega. Seevastu ainuüksi 23. eluaastani ootamine vähendas lahkuminekutõenäosuse 30 protsendini.
Ideaalsed paarid ei tülitse
"Konfliktide vähesus annab märku sellest, et te ei tegele paarisuhtes tõeliselt oluliste asjadega," ütleb Michigani ülikooli sotsiaalteaduste professor Terri Orbuch.
Ta lõpetas äsja longituuduuringu, milles jälgis 350 abielupaari 28 aasta vältel ja tegi kindlaks, et õnnelikud paarid siiski tülitsevad. Vähe sellest: need, kes annavad endale aru, et konfliktid on osa elutervest inimsuhtest, on oma abielus märksa õnnelikumad, kui need, kes püüdlevad konfliktivaba elu poole. "Õnnelikku ja õnnetut abielu eristab see, et õnnelikus abielus olevad paarid õpivad konfliktide ja eriarvamustega elutervelt toime tulema," ütleb professor Orbuch.
Lastega paarid on õnnelikumad
Tegelikult on asi hoopis vastupidi. Suurbritannia avatud ülikooli teadlased on kindlaks teinud, et lastetud abielupaarid on keskmiselt õnnelikumas suhtes ja partneriga rohkem rahul kui need, kes lapsi kasvatavad. "Rahulolupuudus ei tähenda samas siiski alati, et kaaslased teineteist vähem armastavad. Lihtsalt, mida rohkem rolle ja vastutusalasid ühel inimesel ühe suhte piires on, seda vähem aega ja energiat igaühe jaoks jagub ja seda väiksemat rahulolu pakub see inimesele endale. Ja lapsevanemaroll lisab suhtele kahtlemata päris suure hulga kohustusi ja vastutust," ütleb Orbuch. See aga ei tähenda, et õnneliku suhte kaotamise hirmus lapsesaamisplaanidest loobuda tuleks.
Pooled abielud lõppevad lahutusega
Viska kulli ja kirja. Kull tähendab, et lahutad, kiri, et mitte. Tundub üsna usutav, et ka päriselus käib asi nii? Õnneks mitte. Säärane statistika pärineb 70ndate USAst, kui kohtusüsteem muutis lahutamise palju lihtsamaks ja seetõttu 80ndate keskpaigaks lahutati tõesti 66 protsenti sõlmitud abieludest. Tänaseks päevaks on inimesed taas omandanud veidi vastutustunnet ja kaaluvad põhjalikumalt, kellega abielluvad, tänu sellele on ka statistika ses osas palju kaunim. Näiteks selgus 2009. aastal avaldatud uuringust, et kõigest 30,8 protsenti kõigist kunagi USAs sõlmitud abieludest lahutati. 2011. aastal lahutas vaid 3,6 inimest tuhandest sõlmitud liidu. Seega pole lahutuste kõrge esinemisprotsent enam mingi argument ega põhjus, mille hirmus abiellumisplaan maha matta.
Abielurahva voodielu on kohutav
Indiana ülikooli teadlaste korraldatud uuringust selgub, et abielus olevad naised seksivad üldiselt rohkem kui need, kes on püsisuhtes, aga pole oma liitu ametlikult kinnitanud. Ja vähem oluline pole meeles pidada, et seksuaalelu kvaliteeti ei määra vaid vahekordade sagedus: vastavasisulistest uuringutest selgub, et rahuldava voodielu tähtsad komponendid on armastus ja pühendumine. Need pole vaid tühjad sõnad – naised, kes leiavad, et need komponendid nende abielus olemas on, peavad ka seksi füüsiliselt rahuldavamaks.
Armastus kaob aastatega
Kaasat tõeliselt armastades ei kustu kirg kunagi. "Kirge toidab uudsus ja salapära," ütleb professor Orbuch ja märgib, et kirelõõma teatav vaibumine on pärast aasta-poolteise pikkust suhet tavapärane ja paratamatu.
"Aga kirg uueneb aeg-ajalt ja selle asendab teist tüüpi armastus, mis põhineb sügavamatel tunnetel," räägib professor. Ja just need sügavamad tunded tagavad pika ja õnneliku abielu.
Tülitsemises on ka head, kui tülitseda elutervelt
Nagu eespool juba öeldud, on üks abielu puudutavaid enim levinud müüte, et ideaalsed abielupaarid ei tülitse kunagi. Tegelikult ei vasta see tõele: ideaalsed abielupaarid tülitsevad küll, sest teavad, et allasurutud probleemid tekitavad palju suuremaid jamasid kui aeg-ajalt ettetulevad nägelused. Aga kuidas seda elutervelt teha?
Tülitsege õige asja pärast. Iga asja pärast näägutamine pole muidugi miski, mida soovitada. Aga kui kipute teineteise kallal tänitama sellepärast, kes jäi lõunasöögile hiljaks ja kes unustas aastapäeva, vaadake enda sisse: tegelikult peitub rahulolematuse põhjus kusagil sügavamal ja tülitseda tuleks hoopis selle, mitte igapäevaste pisiasjade pärast. Kui annate endale aru, milles probleem ja selle asja ükskord selgeks tülitsete, on suhe ühtäkki nagu värskelt õhutatud ruum – kerge ja mõnus. Tülitsemine on produktiivne, sest see puhastab suhet negatiivsetest emotsioonidest ja frustratsioonist. Allasurutud tunded vallanduvad ükskord nagunii, aga kui kõike liiga kaua endas on hoitud, võivad selle purske tagajärjed suhtele saatuslikuks saada. Seepärast oleks arukas rahulolematuse korral kohe suu lahti teha, mitte viha endasse koguda.
Ülevaade kaaslase seisukohast. Hea vaidlus ei tähenda arutut lahmimist. See kujutab endast argumenteerimist, mille jooksul kumbki pool saab avaldada omi tundeid ja mõtteid teades, et partner teda kuulab. Emotsioonidest ajendatud vihapursked ja mõnitamine ei kuulu kindlasti ühe korraliku vaidluse juurde. Rahulikult oma kaaslast kuulates saad ülevaate sellest, kuidas tema asju näeb. See omakorda võib aidata tulevikus sarnaseid erimeelsusi vältida.
Oskus kompromisse teha. Eluterve tüli põhieesmärk pole kindlaks teha, kes on võitja, kes kaotaja. Oluline on oskus leida kompromiss või leppida kokku, et vaidlusaluses küsimuses jäädakse eriarvamusele. Kuna kompromisside tegemine ja eriarvamusega leppimine on kunst, ei pruugi see esimesel korral õnnestuda ja sellest ei tasu heituda! Kui tüli käigus saab selgeks, et te ei suuda teineteist rahulikult ära kuulata, jätke asi pooleli ja mõelge rahulikult järele.
Ärge kartke jätta eriarvamuste klaarimist järgmisse päeva: jutt sellest, et tüliga magama ei minda, on lihtsalt jutt, sest kui seda mõnikord ette tuleb, ei juhtu tegelikult mitte midagi. Ka tülitsemist peab õppima, nii et andke endile aega!
Vaadake koos filme!
Kui sinu ettekujutus ideaalsest kohtinguõhtust hõlmab snäkke ja romantilist komöödiat, oled õigel teel, kinnitab Women’s Health.
Värskest uuringust selgub, et paarid, kes üheskoos filme vaatavad ja hiljem nende üle diskuteerivad, lahutavad järgneva kolme aasta jooksul abielu poole väiksema tõenäosusega kui need, kes filme ei vaata. Vähe sellest: filmides hargnevate inimsuhete lahkamine võib olla sama efektiivne abieluõnne tagaja kui paarinõustamine!
Uuringus osales 200 juhuslikult valitud paari, kes jaotati kolme paariteraapia rühma. Esimene rühm pidi õppima konflikte lahendama, teine rühm õppis kaastunnet, mõistmist ja aktseptimist ja kolmas arendas inimsuhete mõistmist just romantiliste komöödiate vaatamise kaudu. Viimane rühm pidi vaatama vähemalt ühe filmi nädalas ja arutama nähtu üle etteantud küsimustiku põhjal.
Kuigi ka kaks traditsioonilist paariteraapiat osutusid väga efektiivseteks, ei jäänud uuenduslik filmivaatamise meetod neile millegi poolest alla, küll aga leidsid osalenud paarid sellel eeliseid, võrreldes klassikaliste meetoditega: kes ikka tahaks istuda terapeudi juures ja oma suhet lahata, kui saab mugavalt diivanil lesides kerget komöödiafilmi vaadata, suupisteid võtta ja pärast nähtu üle arutleda. "Ärge võtke seda nagu kodust ülesannet. Valige kordamööda filme, ostke mõnus vein, head suupisted ja tehke sellest omaette kohtinguõhtu," soovitab suhtenõustaja Rachel DeAlto.
Mõistagi ei pea te koduses õhkkonnas rangelt järgima uuringus kasutatud küsimustikku, millele vastamine võtab aega 45 minutit. Põgus vestlus nähtust on üsna piisav – igasugune arutelu suhete üle mõjub paarisuhtele hästi ja arendab suhtlemisoskust. Samuti ei pruugi filme vaadata iga nädal, kord aastaski on parem kui mitte midagi.
Kommentaarid