Kuidas metsavennad Võrumaal lahingu andsid (3)

Kevad oli jahe, tuuline ja märg 1946. aastal. Osa metsavendi, kes 13. märtsil olid Võrumaal Osulas päevaks võimu enda kätte võtnud, varjus sooja otsima võitluskaaslase elukohta Hammaste külas Hindriku talus.

Mehed teadsid, et neid otsitakse – Osulas oli 13 tapetu seas nõukogude aktivistide kõrval ka lapsi. Vihased inimesed võisid seega peidupaigast sinna, kuhu vaja, teada anda.

Oli see nii või mitte, aga NKVD jõudis metsavendade jälile. 1. aprilli hommikuhahetuses kella kuue paiku piirati Hindriku talu sisse. Tulevahetuse alul või isegi juba eelmisel õhtul olid kaks metsavenda talust vaikselt lahkunud. Teiste läbimurdekatse ei õnnestunud.

Vähemalt kaks metsavenda langes. Ülejäänud võtsid lahingu vastu. Piirajad, kelle arvu on võimatu täpselt öelda, sest maksimumina pakutud 300 on liialdus, nagu ka dokumentidesse kirjutatu, et ründajaid oli ainult paarkümmend. Käiku lasti raskekuulipildujad.

Metsavennad heiskasid sinimustvalge ning pidasid vastu ligi kaheksa tundi, kuni leekkuulidest süttinud hoone neile kaela langes. Majast leiti nelja metsavenna, taluperenaise ja tema ema surnukeha. Võimalik, et koos läbimurdekatsel hukkunutega sai Võrumaa suurimas lahingus surma isegi kaheksa metsavenda. Salga juht Avo Pruus oli jätnud ahjulõõri pudeli Eesti rahvast iseseisvuse eest võitlema kutsuva tekstiga.